Eesti toidutootjad ja teised pakendite turuletoojad on täitnud pakenditega seotud tootjavastutuse kohustusi juba üle kahekümne aasta. Pakendiettvõtted rahastavad pakendijäätmete kogumise ja ringlussevõtu süsteemi ning täidavad teavitus- ja aruandluskohustusi.
Jäätmeseaduse kavandatav muudatus laiendab seda vastutust veelgi ja edaspidi peavad tootjad hüvitama ka ühekordsete plastpakenditega seotud kulud, mis tekivad avalike prügikastide teenindamisel ja avaliku ruumi prügikoristusel. See põhimõte tuleneb niinimetatud SUP-direktiivist ehk ühekordsete plasttoodete direktiivist.
Veelgi täpsemalt selgitades puudutab uuendus kaht liiki kulusid. Ühelt poolt käib jutt avaliku ruumi prügikastide teenindamise kuludest, näiteks linna või valla prügikasti visatud jogurtitopsi, võileivaümbrise või joogipakendi äraveost. Teisalt hõlmab muudatus ka kulusid, mis tekivad siis, kui plastpakend visatakse parki, tänavale või metsa alla ning see tuleb sealt kokku korjata.
Kui esimene kululiik on veel mõistetav, siis teise puhul tekib põhimõtteline küsimus: kas vastutus peaks lasuma sellel, kes tõi pakendatud toote turule, või sellel, kes otsustas pakendi maha visata? Toidu puhul ei ole ka plastpakend sageli tootja vabatahtlik valik, vaid toiduohutuse ja säilivuse tagamise vältimatu osa.
Viidatakse põhimõttele “saastaja maksab”, aga kes on tegelik saastaja? Kui inimene viskab joogitopsi või salatikarbi tänavale, on tegemist teadliku väärkäitumisega ning selle eest ei tohiks ühiskondlik vastutus nihkuda teo toimepanijalt tootjale. Just sellise signaali aga annab “tootja maksab” lähenemine, pigem süvendades kui vähendades tegelikku probleemi, prügistamist.
Kes kontrollib kulusid?
Kui riik loob uue rahastamissüsteemi, peab olema selge, kuidas kulud kujunevad, kes nende põhjendatust kontrollib ja kuidas välditakse põhjendamatut kulude kasvu. Praeguse eelnõu puhul jäävad need küsimused suuresti vastuseta.
Prognoositavate kulude kohta on kliimaministeerium öelnud, et “täpne ülevaade puudub, sest omavalitsused ei ole pidanud selliselt kulusid eristama ning praktikad üle Eesti on erinevad”. Uue süsteemi kuluks on ministeerium hinnanud 2–10 miljonit eurot aastas, mis ilmestab, kui ebaselge see pilt on. Paljudes omavalitsustes puudub praegugi ülevaade, kui palju kulub avaliku ruumi koristusele või prügikastide teenindamisele, sest need kulud on osa laiematest heakorrateenustest.
Kuigi eelnõu paneb omavalitsustele kohustuse vastav kuluarvestus 2028. aastaks tekitada, puudub selles sisuline järelevalvemehhanism, mis võimaldaks tootjatel veenduda kulude põhjendatuses. Sisuliselt esitatakse tootjatele arve ja see tuleb tasuda, kontrollivõimalust regulatsioon ette ei näe. Selline lahendus ei motiveeri otsima kõige kulutõhusamaid viise avaliku ruumi korrashoiuks ega vähendama prügistamist, pigem puudub stiimul kulusid ohjata ja keskenduda probleemi põhjuste kõrvaldamisele.
“Saksamaal suurenesid plastpakenditega seotud tootjavastutuse kulud pärast mainitud uuendusi ligikaudu kaks korda.”
Mitmetes Euroopa Liidu riikides on kõnealune tootjavastutuse laiendamine juba rakendatud. Nende riikide kogemus näitab, et lisakulud on märkimisväärsed, näiteks Saksamaal suurenesid plastpakenditega seotud tootjavastutuse kulud pärast mainitud uuendusi ligikaudu kaks korda. Ettevõtete kulud jõuavad paratamatult ka toodete omahinda ja lõpuks tarbijani.
Oluline on ka arvestada, et SUP-direktiivi sätete rakendamine ei ole kaugeltki ainus pakenditega seotud muudatus, millega Eesti toidutööstusel tuleb kohaneda. Selle kõrval rakendub jäätmereform ja jõustub uus Euroopa Liidu pakendimäärus. Mõlemad toovad ettevõtetele kaasa suured investeeringud ja püsikulud, mis ulatuvad kümnete miljonite eurodeni aastas. Seda tähtsam on, et iga uus nõue oleks läbimõeldud, eesmärgipärane ja annaks keskkonnale tegelikku kasu.
Mida teha teisiti?
Toiduliit ei vaidle vastu eesmärgile vähendada ühekordsete plasttoodete keskkonnamõju. Selle poole pürgib ka Euroopa Liidu SUP-direktiiv. Küsimus on selles, kuidas seda eesmärki kõige tulemuslikumalt saavutada ja kuidas vältida regulatsioonide soovimatuid kõrvalmõjusid.
Kui tootjatele pannakse kohustus katta teatud toodetega seotud avaliku ruumi prügikoristuse kulu, peab süsteem olema läbipaistev ja kontrollitav. Kulude kujunemine peab olema üheselt arusaadav ning tootjatel peab olema võimalus veenduda, et hüvitatakse tegelikud ja põhjendatud kulud. Selleks on vaja seadusesse selget järelevalve- ja kontrollimehhanismi.
Veelgi olulisem on see, et fookus oleks probleemi sisulisel lahendamisel. Kohalikud omavalitsused ja teised avaliku sektori asutused peaksid prügistamise vähendamiseks tegema järjepidevat teavitustööd ja tõhusamat järelevalvet.
Toon näite Singapurist, kus prügistamisse suhtutakse Eestist märksa rangemalt. Rikkumistele järgnevad kiiresti ranged karistused, sealhulgas suured trahvid ja võimalus kohustada rikkujat avalikke kohti koristama. Nii karmid tagajärjed ei pruugi meie õigus- ja kultuuriruumi sobida, kuid kindlasti on prügistamise probleemi vähendamiseks vaja terviklikku meetmete paketti.
Iga uue regulatsiooni koostajad peaksid pidevalt endale esitama ühe lihtsa küsimuse, et kas see aitab lahendada probleemi, mille pärast seda loome. Avaliku ruumi prügistamise probleemi ei lahenda see, kui muudame koristusarve maksjat, keskkonna muudab puhtamaks see, kui sinna jõuab vähem prügi.