See tekitab küsimusi, et kas on olemas mingid turvariskid, millest avalikult ei räägita. Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta (Eesti 200) võrdles vangide transportimist raha transportimisega – sellest teatatakse pärast sündmuse toimumist, mitte enne.
Raha transportimisega seoses võiks aru saada, et sellele võiksid hammast ihuda mingid väga hästi organiseerunud kurjategijad. Kas vangide transportimisel on samasugune oht, et mõni rühmitus võiks soovida oma kamraade vangistusest vabastada või hoopis mõnd transporditavat vangi ära tappa? See ei saa olla kunagi täielikult välistatud.
Siiski näib, et konvoi ründamise pärast suurt muret ei tunta. Kui lugeda vanglarendilepingu seletuskirja julgeolekuriskide analüüsi, siis sellise märulifilmidest tuntud stsenaariumi tõenäosust peetakse väga väikeseks.
Küll aga nähakse analüüsis ühe julgeolekuriskina vanglalepinguga rahulolematuid Eesti inimesi, kes võivad hakata vangide vastu meelt avaldama. Kusjuures need riskid on juba realiseerunud – vanglalepingu vastane meeleavaldus toimus Tartus juunikuus. See ei olnud ühiskonna julgeolekule ohtlik ega riskantne. Eesti on vaba ühiskond, kus inimestel on õigus meelt avaldada asjade vastu, mis neile ei meeldi. Samuti vanglarendi vastu.
Rootsi vangide saabumise vastu on suur avalik huvi. Kui vangide saabumine jääb kajastamata, siis avalikkuse uudishimu jääb rahuldamata.
Igal juhul näitas see, et Rootsi vangide saabumise vastu on Eestis suur avalik huvi. Eestis on ju praegu olukord, kus kõige populaarsema erakonna esimees Urmas Reinsalu on teatanud valmidusest võimule pääsedes rendileping tagasi pöörata.