Sel hetkel hetkel, kui kiirabiauto sõidab, on ju üks meeskonna liige roolis, mis tähendab, et patsiendiga tegeleb ainult üks inimene, kuidas ta raskematel juhtudel hakkama saab?
See töökorraldus ongi selles mõttes erinev, et kui me selle meditsiinilise tegevuse ehitame üles praeguse mehaanika järgi, siis tõesti, olgu ta rahutu psühhiaatriline patsient või joobes või vaimselt või füüsiliselt valudes, siis me üldiselt peame stabiliseerima ta enne transporti haiglasse. Nendes riikides, kus on kaheliikmelised parameedikud, kombineeritakse tegevust teiste üksustega. Neid toetavad väga paljudes riikides päästjad või politseinikud. Meie Eestis täna ei taha, et politseinikud ja päästjad peavad hakkama kiirabitööd tegema. Nendel on oma ülesannete lahendamisega hästi palju tegemist.
Me peame väga täpselt vaatama, mis on Eesti eripära. Just see hõre asustus on hea näide, sest distants hõreasustusega patsiendi elukoha ja selle haigla vahel, kuhu ta viiakse, võib olla päris pikk. Selle ajal me peame selle patsiendi hoidma võimalikult stabiilsena. See vajab sellist süsteemset lähenemist. Ma ei ütle, et see võimatu on, aga see vajab kompleksset lähenemist ja läbimodelleerimist ja testimist.
Reform näeb ette ka seda, et öösel oleks kiirabibrigaade vähem kui päeval, mis juhtub, kui neid öösel vähemaks võtta?
Ma arvan, et see põhimõtteliselt ei ole vale mõte, sest tõesti valdav osa inimesi öösel magab ja nad ei jää auto alla ja nad ei joo ennast haigeks. Päevasel ajal on koormus suur. Kui me aga vaatame Tallinna linna, siis see nii-öelda vaikuse periood algab alles hommikul kella nelja paiku, kella kolmeni veel koormus tõuseb.