Näidendi aineseks on kirjaniku Imbi Paju 2006. aastal ilmunud raamat „Tõrjutud mälestused“, mis räägib naiste raskest elust Nõukogude okupatsiooni ja terrori ajal. Raamat põhineb kirjaniku ema Aino Paju ja tädi Vaike Tihase mälestustel ning annab pildi terve ühiskonna traumast okupatsiooni ajal ja järel.
Arlet Palmiste dramatiseering ja lavastus Imbi Paju raamatust keskendub ainult Aino Paju meenutustele ja toob vaataja ette ainult ühe naise läbielamised. See on mõistetav, sest teatrilavastus vajab kontsentreeritud lugu.
Omalt poolt lisab Palmiste lavastusse emarolli kõrvale tütre (Emma Lorra Kiviberg), tekitades ajalooliselt kaks tasandit: 1940-ndate okupatsioonid ja 1990-ndate alguse, kui Eesti vabaks sai. See annab vaatajale võimaluse lihtsustatult aru saada, küsimus-vastuse-vormis, kahe põlvkonna vaadetest minevikule.
Naised mängivad, naised laulavad
Peategelast Aino Paju mängib lavastuses Elina Reinold. Hea näitleja heas rollis.
Esimene vaatus, mis räägib tegelase esimestest mälestustest, sõja algusest, arreteerimisest, on suhteliselt emotsioonitu, hirmu all elava inimese mälestuskillud. Emotsioonid tekivad vaid siis, kui tegelane räägib oma kaksikõest Vaikest. See on see imeline side, mis kaksikuid seob.
Teises vaatuses, kui Eesti vabaks saamise aeg hakkab lähemale jõudma, muutub aga ka Aino. Ta viskab nalja, naerab, hirm hakkab taanduma ja usk vabasse ellu tundub kättesaadav. Kõike neid tundeid annab näitleja edasi miimika ja paari lihtsa žestiga.
Lavastuse läbiv teema on represseeritu tunnistus – selle taotlemine, tagasi lükkamine ja lõpuks siiski saamine. See peaks olema see, mis viib loo kulminatsioonini. Mingil määral see nii ongi, aga ometi jääb midagi puudu. Ajastutest üleminekud on täidetud anekdootidega Stalinist, Brežnevist jne. Ilmselt selleks, et näidendi üldine kurb alatoon võimust ei võtaks. Teine vaatus tundub ka hõredam, teksti vahetab välja muusika.
Muusikalise kujunduse eest vastutab selles lavastuses, lisaks näitlemisele, Emma Lotta Kiviberg. Ta on selleks puhuks kokku pannud ansambli, kus mängivad tema head tuttavad ja kutselised muusikud. Lauldakse Siberi eestlaste laule ja rohkem tuntud nn eestiaegseid vabaduse laule. Laule, mida laulsid mehelemineku eas tüdrukud.
Neil, kes on varem näinud Piibe teatri lavastust „Viimane metsavend“, võib tekkida teatav déjà vu tunne. Teema on samuti teine maailmasõda, okupatsioon, metsavennad. Metsavenna tükis on küll peategelaseks mees, taustaks laulsid mehed ajastuteemalisi laule. Nüüd on lihtsalt kõik ümberpööratud. Naised mängivad, naised laulavad – muidugi kui täpne olla, siis lõõtsamängija on siiski mees.
Nii nagu Raivo E. Tamm andis „Viimases metsavennas“ kiretult edasi oma mälestusi, nii ka esimeses vaatuses Elina Reinold. Olemata psühholoog, võibki aru saada, et toonaste inimeste ühine tunnus oli tundeid mitte välja näidata. Kui aga „Viimane metsavend“ toimus ühes vaatuses, ilma katkestuseta, siis selle mõju oli vaatajale tugevam.
Tänuväärne mälupaik
Tähelepanuta ei saa jätta ka teist osatäitjat, tütart mängivat Emma Lotta Kivibergi, kes ka päriselus on näitleja Elina Reinoldi tütar. Kuna Kiviberg on eelkõige muusik, mitte näitleja, siis oli ta esimest korda emaga koos laval.
Kas oli see lavanärvist tingitud või lavastaja poolt taotluslik, kuid tütar mõjus lavastuses veidi rabedalt. Kuna ema-tütre suhe liigub ajajoonel aastate võrra edasi ja ema muutumine on nähtav, siis tütre vanemaks ja targemaks saamist võib üksnes aimata, aga mitte tunda. Teismelisest nooreks naiseks sirgumine olnuks lavastuses huvitav lisavõimalus.
Ometi teeb Piibe teater tänuväärt tööd ja on leidnud Eesti teatrimaastikul hea niši, talletades ja näidates meile üha uuesti pildikesi lähiminevikust. Ja kuigi tänasel päeval on võimalik leida raamatupoest aina rohkem naiste sõjaaegsetest saatustest rääkivaid lugusid, siis Imbi Paju suguvõsa naiste lugu oli esimene, kes selle tee avas.
Arlet Palmiste aga vormistab eestlastele uue mälupaiga, et me kunagi ei unustaks olla tänulikud meie naistele, kes vastu pidasid ja tänu kellele me olemas oleme.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (4)