Elisabeth Kaukonen võttis seekordses keelesäutsus vaatluse alla segase ja keerutava jutu väljendamise eesti keeles.
Ühes oma veebruaris ilmunud säutsus rääkisin sõnast pläust ning muuhulgas sellest, kuidas sõnaga tähistatakse ka sisutühja juttu. Jutu kohta leidub eesti keeles hulganisti huvitavaid väljendeid, niisiis vaatame, kuidas veel segast või keerutavat juttu nimetatakse.
Kõige levinum on ilmselt sõna udujutt, mille nimetuski vihjab ebaselgele jutule. Seda illustreerib korpusest pärit lause “Ei maksa siin ajada udujuttu teemal, et kõik lihtsalt juhtus kuidagi”. Samuti on segase või hämava jutu kohta öeldud umbluu või ka umbluujutt. Esimest kasutatakse sageli koos tegusõnadega (umbluud) ajama, panema, levitama või rääkima. Sellele viitab lause “Ta paneb umbluud, kohvipaksu pealt”. Kuna pärimuses on umbluu ka õnnetult hukkunud või matmata inimese sääreluu, mis ulub ja oigab, siis oletan, et umbluu kui ‘segane jutt’ sellistest kummituslugudest tulenebki – et viidata üldisemalt väljamõeldud või ebausutavana mõjuvale jutule.
Üks sarnane sõna on ka hundijutt. Seda kasutatakse nii väljamõeldud kui ka hirmutava jutu tähistamiseks, nagu näiteks lauses “Ma päris hästi ei usu seda hundijuttu” või ka lauses “Ärge hirmutage inimesi hundijuttudega”.
Kui nüüd kõhedate kõrvalepõigete juurest tagasi pöörduda, siis sisutühja või arusaamatu jutu kohta leidub veel sõnu ja ütlusi. Nende hulgas on näiteks käojaan, mida ilmestab lause “…see lugu oli jälle üks käojaan”, aga ka sõnad, nagu jura, iba, kelbas või häma. Viimast esineb ka liitsõnades, nagu poliithäma, teadushäma, laushäma või meediahäma. Seda illustreerib lause “Metsik meediahäma on lahti läinud”. Eesti fraseologismide sõnastikust leidub udujutu ajamise kohta väljendeid, nagu haussi ajama, kägu ajama, seaputru ajama või pada ajama.
Nii et ehkki meid, eestlasi, on peetud vaikseks rahvaks, siis jutustamise kohta – olgu siis udujutu või mis tahes erisuguse jutu ajamise kohta – on meil küll küllaltki palju värvikaid väljendeid käibel.