Kiviajal tillukesel Malta saarel elanud inimesed polnud merehädalised, vaid piirkonna kütid-korilased oskasid juba ligikaudu 10 000 aasta eest merd künda. Hiljutine arvutimudelitel põhinev töö osutab, et saare ja mandri vahel toimus juba toona püsiv liiklus.
Teadlased arvasid pikka aega, et avarad veteväljad kujutasid Euroopa varajastele küttidele ületamatut väljakutset. Rannikust kaugel asuvaid saari suutsid selle vaatenurga järgi püsivalt asustada alles hilisemad põlluharijad. Vanu tõekspidamisi sundisid ümber hindama möödunud aastal kirjeldatud muistised, mille põhjal elasid kütid-korilased Maltal juba vähemalt 8500 aasta eest. Esimesed põllupidajad jõudsid saarele tuhatkond aastat hiljem.
Leiud jätsid samas õhku võimaluse, et inimesed jõudsid saarele juba varem, enne kui seda Sitsiiliaga ühendanud maismaasild Vahemerre uppus. Liverpooli ülikooli ja Max Plancki instituudi teadlased uurisid nüüd Vahemere minevikku. Teadlasrühm võttis aluseks viimase 21 000 aasta kõrge eraldusvõimega kliimasimulatsioonid ja merepõhja batümeetrilised kaardid. Kui jääaja haripunktis kattis suurt osa planeedist paks jää, mis hoidis maailmamere veetaset madalana, siis kliima soojenedes kerkis meretase halastamatult.
Arvutimudelid näitasid, et umbes 14 200 aastat tagasi kadus Sitsiiliat ja Maltat ühendanud maismaasild lõplikult vee alla. Malta pindala kahanes väga lühikese ajaga sadade ruutkilomeetrite võrra, ja keskmise kiviaja ehk mesoliitikumi asustuse ajaks oleks pidanud Sitsiiliast saarele jõudmiseks ette võtma juba 80 kilomeetri pikkuse meretee.
Saarerahva eluolust aimu saamiseks arvutasid teadlased välja iidse maastiku esmase netoproduktsiooni ehk kohaliku taimestiku kasvukiiruse. Nad toetusid nn Miami mudelile, mis seob taimekasvu peamiselt sademete ja temperatuuriga. Netoproduktsioon paneb toiduahelale jäigad piirid ja määrab otseselt ära saare maksimaalse kandevõime. Tulemused näitavad, et saarerahvas pidi leppima äärmiselt kasinate oludega.
Uurimuse juhtivautori James Blinkhorni sõnul kahanes saare teoreetiline elanike arv maismaasilla uppumise järel hüppeliselt. Mudeli põhjal suutis Malta ökosüsteem mesoliitikumi perioodil maksimaalselt ära toita 144 kuni 170 inimest. Bioloogiliselt elujõuline asurkond vajab pikaajaliseks püsimajäämiseks aga mitmekesist genofondi ehk vähemalt paari tuhandet inimest. Väiksemad isoleeritud kogukonnad oleksid sugulusaretuse ja nappide ressursside tõttu paratamatult hääbunud.
Ometi elasid varajased asukad saarel edukalt vähemalt tuhatkond aastat. Blinkhorni hinnangul välistavad arheoloogilised leiud üheskoos kasutatud mudelitega võimaluse, et Malta asustasid maismaasilla uppudes lõksu jäänud inimrühmad.
Kohaliku kultuuri ja elujõu säilitamiseks pidid Blinkhorni hinnangul saarele pidevalt saabuma uued inimesed. Regulaarne enam kui 80 kilomeetri pikkune retk oleks nõudnud küttidelt-korilastelt erakordset osavust. Rändajad pidid ohutuks navigeerimiseks hästi tundma hoovusi ja orienteeruma taevakehade abil.
Liiatigi leiutas inimkond teadaolevalt meresõitu hõlbustava purje alles aastatuhandeid hiljem. Ohtlikud avamerereisid toimusid seeläbi ilmselt aerude ja algeliste puidust paatide jõul. Teadlasrühma hinnangul võiks uute leidude valguses näha Vahemerd seega juba kiviajal pigem laia ühendusteena kui ületamatu veetõkkena. Blinkhorni arvates võis piirkond olla omamoodi varajase meresõidu häll, kust sai alguse esivanemate ulatuslikum ülemeresidemete võrgustik.
Arvutimudelitel on samas omad puudused. Kliimaandmetele toetuv raamistik hindab toidubaasi peamiselt maismaataimestiku kaudu, arvestamata mereandide toiteväärtusega. Arheoloogilised leiud toetavad siiski mudeli järeldusi. Väljakaevamised näitavad, et Malta kütid toitusid valdavalt saarel elanud hirvedest ega püüdnud igapäevaselt suures koguses kala.
Blinkhorn märgib kolleegidega, et Malta näide pakub ökoloogilise vastupidavuse seisukohalt head õppetundi. Kliima soojenemine ja elupaikade kadu panevad planeedi elanikke proovile ka tänapäeval. Isegi kiviaja inimesed suutsid radikaalsete keskkonnamuutustega edukalt kohaneda ja leida uusi võimalusi, kuidas ellu jääda.
Teadlasrühm kirjeldab oma arutluskäiku ja arvutusi ajakirjas PNAS Nexus.