Sähkujuhtide võimalus saada raskeid aju- ja siseorganite vigastusi on 3,5 korda suurem kui mootor- või jalgratturitel, osutab Ühendkuningriigi teadlaste mahukas uuring. Kergliikuri muudab pea ja kehatüve jaoks eriti ohtlikuks selle disain.
Ehkki mootorrattad liiguvad maanteekiirusel, võib väiksemal kiirusel liikuva tõukerattaga toimunud õnnetus lõppeda sõitja ajule sageli palju kurvemalt. Selle taga on nii sõiduvahendi ehitus kui ka sähkujuhi kaitsevarustuse puudumine. Peale selle on püstise asendi tõttu sõitja raskuskese kõrgel, mistõttu kaotab ta äkkpidurduse korral kergesti tasakaalu.
Väikesed rattad ja paljas pea
Elektrilised kergliikurid on viimaste aastatega vallutanud paljud Euroopa linnatänavad. Meditsiinisüsteemile tähendab see täiesti uut katsumust: traumatoloogid näevad erakorralise meditsiini osakondades iga päev patsiente, kelle vigastused erinevad varasematest liiklustraumadest. Nüüd kinnitab Ühendkuningriigi teadlaste värske uuring, et arstide igapäevastel tähelepanekutel on statistiline tõepõhi all.
Uurimisrühm analüüsis Inglismaa ja Walesi haiglate andmeid ning avastas tugeva kontrasti. Ilmnes, et elektritõukeratturil on raske ajutrauma risk ligi 3,5 korda suurem kui mootorratturil. Jalgratturiga võrreldes on risk pead tõsiselt vigastada aga ligi kahekordne.
Suurim oht on siin sähkude väikestes ratastes ja puuduvas vedrustuses. Pisikesed rattad takerduvad kergesti äärekivide, trammirööbaste või asfaldiaukude taha ning peatavad sähku murdosa sekundi jooksul. Nii võib juht kergesti üle juhtraua otse vastu kõva teekatet lennata.
Sõiduki disainist tingitud risk võimendub, kui tõukerattur ei kanna kiivrit. Raskete traumadega haiglasse jõudnud sähkusõitjatest kandis õnnetuse hetkel peakaitset alla kuue protsendi. Uuringu autorite sõnul saab kaitseta kolju pihta kogu laastava löögienergiaga. Sellega kaasnevad sageli pikaajalised või pöördumatud neuroloogilised kahjustused.
Peatraumade kõrval tulid statistikast esile tõsised kehatüve ja veresoonkonna vigastused. Jäik ja kõrge juhtraud tabab tõukeratturit järsul peatumisel väga sageli otse kõhtu. Nõnda saavad sähkujuhid võrreldes mootorratturitega siseelundite vigastusi 1,5 korda ja veresoonte traumasid üle kolme korra sagedamini.
Vigastuste ülevaade. Autor/allikas: David Bodansky et al./Scientific Reports
Noored ja naised saavad rohkem viga
Haiglastatistikast ilmneb ka, et tõukerattaõnnetustesse sattujad on pigem noored. Lapsed ja teismelised moodustavad raskete tõukerattatraumadega patsientidest suisa kuuendiku ehk ligi 16 protsenti. See tähendab, et võrreldes mootorratta- või jalgrattaõnnetustega satuvad noored sähku roolis õnnetusse märksa sagedamini.
Laste vigastuste muster erineb seejuures täiskasvanute omast. Ehkki nooremad sõitjad murravad kukkudes harvemini luid, on nad väga haavatavad just raskete kõhutraumade suhtes. Laste kõhusein on anatoomiliselt õhem ja nad on täiskasvanust lühemad. Sestap saavad nad sagedamini juhtrauaga otse kõhtu ja rebestavad oma siseelundeid.
Vigastuspiirkonnad. Autor/allikas: David Bodansky et al./Scientific Reports
Rahvastikuandmetest tuli veel esile, et mehed sattusid õnnetustesse küll sagedamini, kuid naised said kukkudes palju raskemalt viga. Naised vajasid õnnetuse järel haiglaravi meestest kaks korda sagedamini.
Uuringu autorid näevad vahe taga kahte asjaolu. Kuna naised võivad tunda enda tihedama liiklusega kohtades ebakindlamalt, eelistavad nad sõita kõnniteedel ja sillutamata pindadel. Analüüsi järgi suurendab aga just selline teevalik riski õnnetusse sattuda.
Samas on enamik elektritõukerattaid ehitatud keskmise meessoost kasutaja kehaehitust ja proportsioone silmas pidades. Nende juhtraua kõrgus ja raskuskeskme asetus eeldavad juhilt suuremat ülakeha jõudu, mida on naissõitjatel vähem.
Õnnetuste muster sõltub ka linnakeskkonna planeeringust ja sõitja sotsiaalmajanduslikust taustast. Tiheda asustusega ja vaesemates linnaosades juhtub kokkupõrkeid rohkem tiheda liikluse tõttu. Jõukamates äärelinnades, kus teed on laiemad ja liikumiskiirused suuremad, lõppevad harvemad kukkumised aga suurema kokkupõrkeenergia tõttu raskemate traumadega.
Erarattad jäid välja
Erinevalt varasematest uuringutest ei uurinud teadlased töös pelgalt haiglapatsiente. Selle asemel viisid nad enam kui 15 000 riikliku traumaregistri patsiendi haiguslood kokku rendifirma reaalsete sõiduandmete ja 23 000 vahejuhtumiga, analüüsides enam kui 77 miljonit läbitud kilomeetrit. Kahte andmebaasi ristates avanes neil võimalus arvutada välja ohuriskid vastavalt reaalselt tehtud sõitudele
Teadustööl on omad kitsaskohad. Suur osa haiglaandmetest pärinesid koroonapandeemia ajast, mil tavapärane liiklusrütm oli häiritud. Renditõukerataste andmestik tugineb aga kasutajate enda kirjeldustele. Seetõttu ei jää paljudest kergematest õnnetustest üldse märki maha, mis moonutab paratamatult üldpilti.
Liiatigi jäävad täiesti välja isiklikud tõukerattad, mis liiguvad Suurbritannias praegu veel seaduse hallil alal. Varasemad katsed on muu hulgas näidanud, et kergematel eramasinatel on rendiratastega võrreldes sageli kehvemad pidurid. Seetõttu oletavad teadlased, et tegelik traumade hulk ületab registrites kajastuvat arvu mitu korda.
Ohutuma linnaruumi loomine nõuab uurijate sõnul lahendusi mitmel rindel. Nende hinnangul peaks poliitikakujundajad kaaluma kiivrikohustuse kehtestamist ning juhtraudu peaks muutma pehmemaks. Raskete kokkupõrgete eest mootorsõidukitega kaitseks kergliikureid aga kõige paremini füüsiliselt eraldatud jalgrattateed.
Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.