Rongiga Tallinnast Aegviitu, Tapale ja Rakverre sõites jääb teele Lahinguvälja peatus. Autosid liigub siin harva, kell viis õhtul saabub hulk inimesi Vikipalu külla just rongiga. Kotid käes, hajuvad nad mööda külateid kõndides suvilate poole.
Umbes sada meetrit raudteeülekäigust eemal on sirgele asfalditeele joonistatud kaks neoonrohelist looklevat katkendjoont ja paar ringi. Ühe ringi sees põlevad kalmuküünlad.
Nädal varem kukkus sellel teel elektritõukerattaga sõitnud 11-aastane poiss. Ta sai raskelt viga ja suri mõni päev hiljem haiglas. Politsei esialgsel hinnangul võis tõukeratta sõidukiirus olla suurem kui lubatud, ka kiivrit ei olnud poisil peas.
Perroonil rongi ootav naine jääb mõtlikuks, kui uurin, kuidas elektritõukeratastega sealkandis lood on.
„Lapsevanemad ei saa üldse aru, mida nad oma lapsele kätte annavad. Nad peavad seda mänguasjaks.“
Tema sõnul sõidavad lapsed peale tõukerataste ka ATV-de ja mootorratastega. „Nende jaoks on see lõbusõit. Tulevad linnast maale, mõtlevad, et siin võib kõike teha.“
Ta on õpetaja ja teab väga hästi, mida tähendab suurel kiirusel tõuksilt maha kukkumine. „Sa saad surma, puhas füüsika.“
Enda lastele ei osta
Ka üks kohalik mees räägib, et lapsed sõidavad tõukerataste ja ATV-dega ringi nii külateedel kui ka lähedal asuval maanteel. Ta ise on käinud tolle kiire sähkuga tööl juba neli aastat ja senini pole miskit juhtunud.
Hukkunud poiss sõitis elektrilise tõukeratta KuKirin G2 Master-iga, mille maksimaalne kiirus on 60 km/h. Suurim lubatud kiirus avalikel teedel on 25 km/h, ainult omaenda eramaal võib sõita nii kiiresti kui soovi.
„Need tõuksid võivad minna ka kuni 110 km/h,“ ütleb teine kohalik, kellega Lahinguväljal räägin. Ka tema lapsed sõidavad ATV-de ja mootorratastega, kuid elektritõukeratast ta neile ei anna. Mõni aasta tagasi kukkus ta ise tõukerattaga ning peab seda isegi mootorrattast ettearvamatumaks.
„Eks elu ongi ohtlik, aga tõuksid on siiski veidi teisest puust, ettearvamatumad ja ebastabiilsed,“ räägib ta. „Kuskil komistad või sõidad kivi otsa, siis lööb lihtsalt tasakaalust välja.“
Püstise sõiduasendi ja väikeste rataste tõttu võib kukkumine lõppeda raskete pea-, näo- ja käevigastustega. „Rääkisin peale õnnetust oma lastele ka, et vaat, miks kiivri kandmine on oluline.“
Süvenev probleem
Anija vallavanema Riivo Noore sõnul sõidetakse piirkonnas rataste ja kergliikuritega sageli. Ikkagi maakoht. Lahinguvälja lähedal asuva Kehra keskuseni on mööda Kose maanteed umbes seitse-kaheksa kilomeetrit.
Noore hinnangul on elektritõukeratastega seotud probleemid üle-eestilised. „Aga tundub süvenev probleem küll,“ sõnas ta. Kui eelmisel aastal ei juhtunud Anija kandis ühtegi raskemat õnnetust, siis tänavu on neid olnud juba kaks.
Peamiselt sõidavad noored oma vidinatel lubatust kiiremini ja vahel mitmekesi ühe tõukeratta peal. Valla võimalused seda takistada on tema sõnul piiratud, sest liiklusjärelevalvega tegeleb politsei. Pikemaid kogukondlikke arutelusid pole seni veel peetud, jagatakse politsei liiklusohutuskampaaniaid.
Perroonil kohatud õpetaja ütleb, et on õpilastele ikka ja jälle rääkinud, et nad niimoodi lõbusõite ei teeks, kannaks kiivrit ega kihutaks. „Et nad saaks lõpuks aru: see ei ole mänguasi. Aga see läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja.“ Lapsevanematega olevat tema sõnul veel keerulisem. „Pööritatakse silmi ja peetakse seda juttu tühiseks.“
Õpetaja ei näe, et ka peale õnnetust oleks midagi muutunud. Vestluse ajal sõidab üks hilisteismeline poiss elektrilise rattaga üle raudtee. Pöörab ümber ja tuleb sama teed tagasi. Kiivrit tal peas ei ole.
„Muud varianti ei tundu olevat,“ ütleb ta. „Tegelikult on ikka äärmiselt kurb mõelda, et kellegi klassikaaslane ei tulegi sügisel kooli tagasi.“
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?Saada