«Üks poiss on kaduma läinud. Seitsmeteistaastane. Nimi on Stefan Vaarmann.» Laps oli kadunud reede õhtust, otsima hakati teda alles esmaspäeval. Miks nii hilja? Selgus, et poiss oli varemgi kodust ära jooksnud. «Kuid ta on alati tagasi tulnud,» märkis poisi ema vaikselt. «Seekord on teisiti. Ma kohe tunnen seda!»
„Nii et see juhtum pole siis ilmselt midagi erilist? Lihtsalt üks ärajooksnud teismeline?“
Andersi näol oli üsna kõhklev ilme. „Ma ei oska öelda. Võib-olla. Olemasoleva info puhul tundub see küll natuke kahtlane, aga…“
„Mis mõttes kahtlane?“
„No vanematele oli poiss öelnud, et läheb oma sõbra juurde ratast parandama. Kui poiss hilisõhtuks tagasi polnud, helistas ta ema sellele sõbrale, aga too väitis, et ei tea temast midagi.“
„Hmm. Võib-olla oli mängus mingi tüdruk?“
„Oligi. Too sõber teadis isegi tema nime ja kontakti. Ema siis muidugi helistas sellele tüdrukule ja kuulis, et tõepoolest pidi poiss hoopis tema juurde minema. Ainuke asi, et sinna ta ei jõudnud.“
„Jah, see on kummaline. Eriti veel kui arvestada, et tüdruku sõnul rääkisid nad telefonis ja Stefan oli öelnud, et jõuab kohale viie minuti pärast.“
See tundus tõesti imelik.