Kaun usub, et praegused trahvid ja karistused salaküttimise eest ei ole piisavad. «Ma tean, et lähiriikides meil küll pole, aga Norras vist on praktika, et teatud loomade laskmise eest on vanglakaristus. Kui selleni minnakse, hakatakse võib-olla rohkem mõtlema selle peale,» avaldas ta lootust.
Kas võiks siis arvata, et salakütte liigub jätkuvalt ringi? Kaun nentis, et salaküttimine on jahipidamisega alati kaasas käinud, kuid tabada on neid raske.
Samas püsib jahimeeste ringis salaküttide poole näpuga näitamise mentaliteet ning eriti valus on see jahimehe sõnul juhul, kui tegu on tuttavaga. «Juhitakse tähelepanu, et mees, sa võid tugev ja kaval olla ning päästa end igasuguste inspektorite eest, aga tegelikult on üleval keegi, kes meid kõiki valvab. On olemas jahieetika ja selle vastu patustamine võib tuua väga kurvad tagajärjed,» märkis ta.
Ta selgitas, et jahimeeste ringis ühel salakütil pikka pidu pole ning nad süüakse varem või hiljem välja tema täieliku eiramisega ja ametivõimude poole pöördumisega.
Kaun on isegi kunagi ühe salaküti metsast kätte saanud. «Ta tõesti oligi salakütt: ebaseadusliku relvaga, ebaseaduslikul jahimaal,» kirjeldas ta ja rääkis, kuidas kogu see seik pani ta mõtlema, kas püssiga inimesele tasuks järele joosta. «Aga see oli hetkeemotsioon, et on vaja kätte saada!» Looma laskmist siiski ei tõendatud ja inimene karistust ei saanud.
Kaun usub, et kui nõudlust poleks, poleks ka salakütte, seega kusagil peab leiduma sobiv turg. «Kui ma nüüd panen end olukorda, kus ma kütin näiteks metskitse… Ma suudan selle ära kasutada. Võib-olla sea ka, aga põder käib mulle ja minu perele ja sõpradele juba üle jõu. Mis ma teen sellega? Selleks peab olema tellimus!» arutles jahimees.
«Kui sul on jaht organiseeritud ikkagi saama ja kasumi peale, siis see on kuritegevus ja sellele ei ole Eestis ruumi,» on ta veendunud.