See on suurepärane küsimus. Valisin pildistamiseks kaamera, millega tehtud pildid ei mõjuks nagu uudisfotod. Mõned neist meenutavad rohkem klassikalisi maale. See kaamera on ka palju aeglasem ja keerulisem – olen seisnud palatis ja enda peale vihastanud, et valgust ei ole, oleksin võinud ometi midagi muud valida. Lõpuks olen siiski õnnelik, et selline valik on pannud piltidesse dokumentalistika kõrval midagi arhetüüpset.
Sellest projektist sündis ka raamat, mis on rootsi keeles. Meil oli arutelu Eesti kirjastajaga, kes otsustas siiski mitte avaldada. Raamatus on muu hulgas lugu surnultsünnist. Otsustasin sellest vaid kirjutada, aga mitte pilte avaldada. Selle sünnituse juures tundsin, et tegin midagi olulist. Nad pidid ilma lapseta edasi minema, aga neil olid vähemalt fotod. Nad on mulle hiljem öelnud, kui palju see neid aitas.
Kirjutasin sellest raamatusse peatüki ja küsisin neilt vaatamata teksti anonüümsusele nõusolekut. Nad ütlesid, et on valmis ka fotode avaldamiseks, aga see ei saanud siiski teoks. Kuraator ja toimetaja arvasid, et surnud laps läheb liiale. Ma ei nõustu sellega, aga sellised need olud on. Kui raamatut ja näitust uuesti teeksin, paneksin ta sisse.
Oled juba tellija? Logi sisse
Kommenteeri
Loe kommentaare (1)