Tbilisi Rike pargi torud, mille lammutamisega Gruusias augustis algust tehti, olid vastuolulised, kallid, pooleli, poliitiliselt laetud, aga nad olid märgilised, kirjutab Arnold Rutto.
Kes on kord Tbilisit külastanud, ei saanud Rike pargi futuristlikest torudest mööda minna ega neid märkamata jätta. Need kaks hiiglaslikku metallist tunnelit, mille projekteerisid Itaalia arhitektid Massimiliano ja Doriana Fuksas, seisid otse Rahu silla kõrval kui Tbilisi kõige julgem ja eristuvam kaasaegse arhitektuuri sümbol.
Hoone, mis kunagi pidi saama kontserdikeskuseks ja näitusealaks, jäi poliitiliste muutuste tõttu pooleli ning seisis aastaid suletuna. Nüüd augustis alustati nende lammutamist ning tööde lõpp on planeeritud detsembrisse 2026.
See on tegu, mis kustutab Tbilisi linnapildist ühe konkreetse ajastu jälje, president Mihheil Saakašvili moderniseerimisperioodi, mil Gruusia liikus selgelt ja enesekindlalt euroopaliku suuna poole.
Kuigi ka see uuenduslik periood ei möödunud Gruusia jaoks valusate tagasilöökideta, sealhulgas 2008. aasta sõja ning Kodori oru loovutamisega Abhaasiale ja kontrolli kaotamisega teiste vaidlusaluste territooriumide üle, oli see siiski aeg, mil riik püüdis end määratleda Euroopa kultuuriruumi osana.
Rike pargi muusika- ja näitusekeskus rajati Saakašvili moderniseerimisprogrammi osana. Projekti maksumuseks hinnati ehituse ajal ligikaudu 40 miljonit eurot ning Gruusia riik kulutas sellele umbes 75 miljonit lari avalikku raha, mis vastab nüüdse kursi järgi ligikaudu 25 miljonile eurole. Hoonet ei avatud aga kunagi ning see jäi pärast 2012. aasta võimuvahetust tühjalt seisma.
Fuksaste arhitektuur ei olnud juhuslik ega neutraalne. Massimiliano ja Doriana Fuksase looming on nähtav paljudes Euroopa linnades ja kaugemalgi, olgu näiteina mainitud Lyon Confluence Center Prantsusmaal, Rooma EUR konverentsikeskus “The Cloud”, Viini Twin Towers, Torino kaasaegsed kaubanduskeskused ning rahvusvahelise koostööga valmqinud Shenzhen Bao’ani lennujaama terminal.
Kõik need hooned kannavad sama mõtet: avatus, tulevikku vaatav julgus, Euroopa modernismi esteetika. Rike pargi torud sobitusid sellesse loogikasse. Need olid Tbilisi katse astuda samasse arhitektuurilisse klassi, kus tegutsevad Euroopa suurlinnad. Just seetõttu on nende lammutamine mälupoliitiline otsus.
“Linnapildist eemaldatakse midagi, mis meenutab aega, mil Gruusia valis euroopaliku tee.”
Pärast valitsuse vahetust jäi hoone sisuliselt külmutatud seisundisse. Gruusia praegune poliitiline kurss erineb märkimisväärselt Saakašvili euroatlantilisest visioonist ning kriitikute hinnangul on riik eemaldunud varasemast üheselt euroopameelsest suunast. Selle taustal muutub Rike pargi torude lammutamine sümboolseks teoks: linnapildist eemaldatakse midagi, mis meenutab aega, mil Gruusia valis euroopaliku tee.
Selle lammutamisega võetakse maha ja linna pildist ära ka see, mida Mihheil Saakašvili võim tegi. Sellega kustutatakse üks etapp linna ajaloost ja arhitektuurist ja ühtlasi on see katse kustutada ruumilisest mälust terve ajastu.
Ajalugu pakub valusa paralleeli. Nõukogude võimu ajal hävitati või moonutati Gruusias arvukalt kirikuid, kloostreid ja muid ajaloolisi objekte, mida peeti ideoloogiliselt sobimatuks. Usulised ja rahvuslikud sümbolid ei sobitunud kommunistliku riigi maailmavaatega ning nende mõju püüti vähendada nii füüsilise lammutamise kui ka aastakümneid kestnud hooletusse jätmise kaudu.
Nüüd näeme Tbilisis midagi sarnast. Gruusia poliitiline juhtkond hävitab sümboli, mis paljude jaoks meenutab aega, mil riik sidus oma tuleviku selgelt Euroopa suuna ja euroatlantiliste ambitsioonidega. Ajastu, mis oli täis ambitsiooni, avatud pilku ja soovi kuuluda Euroopa kultuuriruumi.
Rike pargi torud võisid meeldida või mitte. Need olid vastuolulised, kallid, pooleli, poliitiliselt laetud, aga nad olid märgilised. Ühiskonna mälust ei saa kirurgiliselt välja lõigata ajastuid, mis on kord olnud. Iga selline katse näitab, kui ebakindel on olevik.