Neljapäeval esietendus TalTechi sisehoovis suvelavastus “Nüüd õpin Mustamäel”, mille kirjutas Andra Teede ja ühe osalisena astus lavale Egon Nuter. “Vikerhommikus” sõnas Teede, et loodab sütitada 1960. aastate noorte looga sädeme ka tänapäeva noortes.
Andra Teede arvates on palju huvitavam kirjutada inimestest, kes ei ole kunstnikud või humanitaarid. “Maailm on täis romaane, mis räägivad romaanikirjanikest ja näidendeid, mis räägivad näitlejatest ja teatritegemisest. Mina olen alati vastuvoolu ujunud sellele suunale ja kirjutanud ehitajatest ja tehasetöölistest, miks mitte nüüd ka inseneridest, kõrgkooli õpilastest ja töötajatest,” rääkis ta.
Uue lavastuse tegevuskoht on Tallinna Polütehniline Instituut 60ndate aastate lõpus. “See on selline hea akvaarium. Nad on seal kõik koos ja ei pääse sealt välja. Seal on mikrotasandi lood – on noored, kes armuvad, õpivad elu, põrkavad kokku – ja on ka suurema tasandi lugusid – nõukaaegne vastasseis, vaim versus võim, mida said üldse teadlased teha. Ma nägin kohe, kui see teema mulle näppu jäi, et see on äärmiselt huvitav ja mis ka väga tähtis autorile, see on veel tegemata,” lisas Teede.
Egon Nuteril on TPI-ga ka isiklik sise. “Noor ei ole ju lihtne olla, eriti kui sa ei tea täpselt, mida sa tahad. Ma sattusin pärast keskkooli kohe kolmeks aastaks toonasesse TPI-sse tööle,” jagas ta. Esialgu õppis Nuter seal matemaatika eksami läbikukkumisest tingitud võimaluste äralangemise pärast masinaehitust, kuid otsustas sellest lõpuks loobuda. “Kolm aastat töötasin seal tehniliste õppevahendite teenistuses, sain kitsasfilmi demonstraatori paberid ja töötasin pärast keelelaboris ja oli põnev aeg.”
Lavastusest otsustas Nuter enda sõnul osaliselt osa võtta nostalgilistel kaalutlustel. “See oli tore aeg tegelikult mulle. Toimusid ja aulas kõiksugused rokkbändide sünnid ja esmaesitused: Mess ja In Spe, Ornament ja Rock Hotel, lisaks veel kõik Kinoklubi seansid, mis seal toimusid. Kiitus Olavi Pihlamäele, kes seal neid kultuuriasju ajas,” rääkis ta.
Näidendi kirjutamiseks tegi Teede palju intervjuusid nendega, kes 60ndatel TPI-is õppisid. “Minu kui autori jaoks oli väga ambivalentne vaadata seda, kuidas inimesed noorust ja 60ndaid väga toredalt meenutasid, et kuidas nad olid nii vabad ja võisid teha, mis tahtsid. Kui ma hakkasin täpsustavaid küsimusi küsima, et kas nad võisid ka seda, teist ja kolmandat teha, siis selgus, et tegelikult nad ei olnud ju vabad. Terve osakond oli ülikoolis, mis kuulus KGB-le ja iga samm oli nagu aed ette pandud.”
Näidendis ongi suur teema, kas need noored tunnevad, et nad võitlevad millegi vastu või mitte. Peategelaseks on üks fiktiivne maapoiss Raplast, kes tuli pealinna kooli. “Ma tahtsin näidata, kuidas tuleb see maapoiss, kelle ema ei ole talle midagi rääkinud, ta tõesti usub seda, et elame ilusas Vene riigis. Siis ta satub sinna endast natuke vanemate ja julgemate hulka, kes avavad järjest ta silmi. Ta hakkab järjest rohkem kriitiliselt mõtlema süsteemi vastu,” rääkis Teede.
Egon Nuteril on lavatükis kaks rolli: peategelane tänapäeval väärika õppejõuna ning minevikus ülikooli rektor. “Mulle sai selgeks, et ega see rektor seal ka lihtne olla ei olnud, sellepärast et sul võisid mingid omad arvamised olla, aga parteiline kontroll ja KGB kontroll olid peal. Aga see, et osad inimesed kodus nagu möödunust midagi ei teadnud, on ka mingil määral mõistetav. Vanemad tahtsid säästa oma lapsi, neid kaitsta, rääkida siis, kui juba natuke aru peas on.”
Näidendi tegevus on raamistatud ka tänapäevaga. “Viimased 20 aastat on mu sõpruskonnas kõik arutanud selle üle, kas jääda Eestisse, kas minna ära. Mitu mu väga head sõbrannat on lihtsalt minema kolinud, öelnud, et Eestis elada ei saa, et vabadust ei ole, on pommiauk, kõik on kallis ja tahaks Ameerikasse või vähemalt Inglismaale. See on kindlasti tänapäeva maailmas suur küsimus, mis tuleb enda jaoks läbi mõelda noore inimesena, kas jääda või minna,” sõnas Teede.
Teede tegi enda valiku ära juba päris noorena. “Ma olen nii palju uurinud Eesti ajalugu, ma nii elan kaasa kõigile sellele, mis meiega juhtus. Just nende pärast, kes ohverdasid ennast selle Eesti nimel, kus me praegu elame. Ma loodan, et see näidend annab sädeme sisse just neile noortele, kes ei tea mitte tuhkagi sellest, kuidas oli elada nõukaajal, et teeks ise ka midagi. Võib-olla see midagi ongi siia jäämine, et teadlased ja helded pead jääksid.”