Lavastus
“Hõbe”.
Idee autor: Karmen Mai Karus.
Kaasamõtlejad: Helo Kaplinski ja Iris Viru.
Autor: Piret Jaaks.
Lavastaja: Elina Pähklimägi.
Kunstnik: Iir Hermeliin.
Muusikaline kujundaja: Tobias Tammearu.
Valguskujundaja: Priidu Adlas.
Osades: Riina Maidre, Maria Annus, Juuli Lill, Aarne Soro.
R.A.A.A.M.
Esietendus 24. juulil Kernu mõisa küünis.
Piret Jaaksi näidendis “Hõbe” kohtub kolm olulist Eesti naist: helilooja ja koorijuht Miina Härma, laulja Aino Tamm, luuletaja Anna Haava. Kõik kolm on sündinud 1864. aastal, selle ühteliitva sünniaasta-arvuga algabki lavalugu.
Siin on kohane meenutada, kuis 1994. aastal pühendas kultuuriloole keskenduv teater Varius kolme vägeva naise 130. sünniaastapäevale Heidi Sarapuu autorilavastuse “Ad astra”, mängupaigaks Mustpeade maja, kus rännak läbi erinevate ruumide peegeldas loovisiksuste saatust ja meeleolukalt osales segakoor Noorus.
R.A.A.A.M-i uuslavastuse mängupaik Kernu mõisa küünis on looduslähedane, Iir Hermeliini kujundus minimalistlik: tühjal laval kasepakud, taamal mustavad ukseavad-eesriided, mille vahel paberseinad ja kõrguvad kasetüved, mis muunduvad pidulikuks, kirkaks Priidu Adlase valguskujunduses. Piret Jaaksi tekst Elina Pähklimäe tundlikus lavastuses ja Tobias Tammearu helikujunduses vahendab kolme naise elu- ja loometeed, kohtumishetki ja kaugenemisi, inspiratsiooni ja kahtlusi, paotades ilmekalt natuuride erinevust. Ajalooline tõde põimumas tinglikkuse ja fantaasiahelgiga. Kujundlikus tekstis kordub pealkirjasõna hõbe, mitme tähendusvarjundiga.
“Hõbe” Autor/allikas: Kalev Lilleorg
Näitlejate trio on isikupärane, nii igaüks isiksusena kui koosmõjus. Portreelist sarnasust pole taotletud, kui ehk vilksatab miski aimdus Juuli Lilles Aino Tammena. Ennekõike mängitakse nähtavaks-kuuldavaks hingeilm, nappuse ja täpsusega paotub ka natuuride erinevus, mida tabavalt toonitavad kostüümid. Riina Maidre Miina Härmast kiirgab iseteadvust, otsusekindlust, tulist temperamenti, teravkeelset sõltumatust. “Tuljaku” dirigeerimine laulupeol on üks kulminatsioone.
Juuli Lille Aino Tamm võlub lauluhääle heleduse ja ehedusega, kerge koketsuse, kohatise naiivsusega. Tamme murelikus monoloogis kangastub ka lauljanna Salme Pedak, Eduard Vilde “Tabamata ime” tegelaskuju. Korduvad laused, et Aino olla liiga usaldav, otsekui ennustaksid ta traagilist lõppu. Ka see jõhker tõik, lauljanna mõrvamine tema kodus Tina tänaval, on saanud emotsionaalse kõlajõu Heidi Sarapuu kuuldemängus “Tina 23”, peaosas Helgi Sallo (Raadioteater 1994). Maria Annus on Anna Haavana kui luuletus, nõmmelill ja põhjamaa laps, tagasihoidlik ja tihti kahtluste küüsis, haprake ja ometi kõigis katsumustes vaprana püsima jääv. Näitlejate lauluhääled kõlavad kaunisti kokku.
Kolme naise taktitundelise partnerina liigub läbi tosinkonna kõrvalrolli Aarne Soro, kes oskab olla ajastutruu, nappide detailide kaudu hoobilt ümberkehastuv. Kuna aastal 1864 on sündinud ka Juhan Liiv, siis oh kuidas ma ihkasin väikest teatriloolist finessi, et Liivi mänginud Soro lausuks nagu muuseas paar tema luulereakestki – aga see on juba arvustaja pisuhänd.
Arvustajate või ajakirjanikest kõverpeegeldajate tarbetu üleolek, mis haprale loovhingele haiget teeb, on üks “Hõbeda” pingemotiive. Samuti aegade muutlikkus, mis muuhulgas peegeldub ilmekas stseenis Aino Tamme õpilastega, kes õpetaja rahvalaululembuse vanamoodsaks tituleerivad. Siin on tajutav sihik kaasaega, kultuuripärandi väärtustamise aegumatus. Kes minevikku ei mäleta…
“Hõbe” Autor/allikas: Kalev Lilleorg
Ilus stseen võrsub Miina Hermanni-Härma esimese sinimustvalge lipu õmblemisest 1884. aastal: kolm naist lipuvärve valimas-vaatlemas, kahtlusenoodike, kas must pole kuidagi sünge… Ja õhuline musikaalsus, millega kolm värvi hetkeks koos lendlevad nagu tulevikutõotus.
Haaravalt ja valusalt haakub praeguse aja varjudega sõja puhkemine, helide ja valguse ärevuses, millele eelneb kolmest naisest esimesena, 1941. aastal surnud Miina Härma prohvetlik (sise)monoloog. Nagu Aino Tamme julmale mõrvamisele vastukaaluks mängib Juuli Lill seejärel südamlikku naist, kes raskel ajal Anna Haavale toeks, nii aineliselt kui moraalselt, kavalehel on Meeta Haldrest ka juttu.
Igavikku ja ajalikku põimiva lõppakordi loob Anna Haava rännak vaimuilma, kohtumine noorelt surnud armsa Jaaniga. Aarne Soro lausub usaldusväärse, selgepilgulise Jaani kommentaari olevikuni, kuis Eesti on jälle vaba ja ikkagi ei ole kõik hästi ega omavahelised tülid lakanud… Südametunnistust kompav moment.
Kui kolm naist, juba rollist väljumise piiril, lausuvad kauni kõlaga sõnu ja jõuavad oma perekonnanimedeni, ilmneb siingi iseloom. Miina ütleb ise veendunult: Härma; seejärel Aino: Haava. Ja tugevate juurtega hüüumärgiks lausub Anna: Tamm.
Piret Jaaksi loomingu üks omateemasid on nimelt naise saatus, katsumused, kestmise julgus oma ajas ja ajast aega. Kavalehel tuletab autor meelde: hõbe on metall, mis peegeldab kõige kirkamalt valgust. “Hõbe” peegeldab loovuse valgust, luule ja muusika, ande ja vaimsuse kestmist üle aja.