Teadaolevalt esimest korda on Eesti koondise särgi ametlikus mängus selga tõmmanud kolm põlvkonda järjest: 14-aastase Romer Klavani isa Ragnar ja vanaisa Dzintar esindasid Eesti A-koondist, nüüd on aga ka Romeril Eesti U15 koondise eest silm peas.
TNTK staadionil Leedu eakaaslased Siim Räkkandi hilisest väravast 1:0 alistanud Eesti U15 koondise eest alustas Romer põhikoosseisus paremkaitsjana. Päeva muutis veelgi erilisemaks see, et debüüdi kuupäev langes kokku tema 14. sünnipäevaga.
Soccernet.ee vestles mängu järel uhke papa Ragnariga, kes koos kogu ülejäänud perega uhket sündmust vaatama tuli. Mis tunne on oma poega Eesti koondise särgis vaadata? “Väga uhke! Eesti koondise esindamine, isegi kui see on noortekoondiste tasandil ja kõige esimene noortekoondis, siis on see ikkagi uhke tunne. Esiteks lapsevanemana ja teiseks tean hästi, kui palju minu jaoks Eesti koondise esindamine, eriti karjääri hilisemas faasis tähendas,” muljetas Ragnar Klavan mängu järel.
“Keskmine” Klavan ise oli samuti oma noortekoondiste-debüüdi teinud U15 vanuseklassis, kuigi esimese hooga meenuvad talle mängud alles alates U18 koondisest. A-koondise debüüdi tegi ta 2003. aasta juulis Leedu vastu, olles veel 17-aastane. Tema isa Dzintar sai ametliku esimese koondisemängu 1993. aastal 31-selt.
“U18, U21 … Ühel hetkel läks kiirelt see juba ka A-koondiseks üle. Tol ajal liigutigi suhteliselt kiiresti noorteklassidest täiskasvanutesse edasi. Arno Pijpers võttis palju noori kaasa. Minust aasta vanemad Ott Reinumäe ja Enar Jääger liikusid ka hästi kiirelt üles ja mõned jätsid üldse mõne U-koondise vahele.”
Kuigi tema enda karjääri näitel võiks Romerit A-koondis oodata juba vaid kolme aasta pärast, rõhutab isa, et A-koondiseni on veel kõigil U15 poistel pikk maa minna. “Kindlasti on pikk teekond neil kõigil veel ees.”
Milline on Romer mängijana – kas ta kuidagi isale ka sarnaneb? “Veidi küll, võib-olla vaiksuse ja rahulikkuse poolest. Ta alustas kohe kaitsjana .- olen üritanud teda vahel isegi ärgitada, et ära ainult kaitsesse jää, mine ikka ülespoole ründesse ka, seal on lõbusam ja saad väravaid lüüa, tähistada, kedagi ette võtta … Aga tema on algusest peale rääkinud, kuidas talle meeldibki hoopis kaitses olla, see mentaliteet on tal kogu aeg olnud. Treenerid panevad kaitsesse ju ka need tüübid, kelle kohta nad teavad, et saavad seal usaldada.”
Kas ühel päeval näeme kolmandat Klavanit ka A-koondise tasemel? “Selle jaoks pead sealt lubaduse võtma!” naerab isa pojale viibates. “Lapsevanemana olen muidugi toetav. Eks seal on omad väljakutsed, kasvufaasid. Kahe pojaga olen juba selle ka läbi teinud, et võin olla küll seitsmekordne Eesti aasta parim jalgpallur, aga nemad ikka küsivad, et mida mina ikka tean, mul on ju treener!” naerab Klavan.
“Nüüd on Romer juba aastakese olnud selles vanuses, kus temaga saab nendel teemadel vestelda ja kuna positsioon on ka kaitsja, siis saab temaga juba asjast rääkida!”