Kontsert
Rae valla kooride kontsert
Esinesid: Rae Kammerkoor (dirigent Ingrid Orumaa), Patika külakoor (dirigent Igor Nikiforov), Kindluse Kogukonna koor (dirigent Anneli Riisalu) ja Segakoor Heliand (dirigendid Ragne Rüütelmaa ja Brenda Kruusimäe) Kontserdi kunstiline juht: Ingrid Orumaa
Kontsert toimus Rae kultuurikeskuses 18. oktoobril
Veljo Tormise 95. sünniaastapäev tänavu augustis koob lootust, et tema muusikat kuuleme lähiajal harjumuspärasest enamate kooride esituses. Eelmisel aastal pühendusid koorid peamiselt laulupeo repertuaari õppimisele, seega on alanud kontserdihooaeg soovi korral igati paslik Tormisega köita.
Helilooja tohutu pärand on väärt palju enamat esitamisi, kui seda teevad meie tippkollektiivid – Tormisel on laule väga erinevas raskusastmes ja kõikvõimalikele koosseisudele. Liiatigi ei ole kusagile kadunud uued õhinapuhked Tormise muusika alles avastamisel ja selle interpreteerimisel Tormise muusikale oma värve lisamast. Tormise pärand on seda tugevam, mida rohkem me seda kasutame, kuulub see meile endile ja toetub me endi juurtele – regilaulule.
Rae kooride ühisest kontserdist Veljo Tormise muusikaga moodustus kodune õhtu, mis jäi saalitäie publiku meeltesse lahke ja heatahtlikuna helisema kui äsjamöödunud küla kiigeõhtu või üle pika aja peetud suguvõsa kokkutulek.
Kooride esinemisi ühiselt ja ükshaaval liigendas fonogramm vanade laulikute salvestustega (nt 1939, 1965) ja Tormise enese mõtetega regilaulust. Paberkandjast kava asemel juhendas kuulajaid moodsalt ekraanile kuvatavad slaidid esitatavate teoste pealkirjadega. Paberist kava üheks õhtuks välja anda on küll kallis, kuid siinkirjutaja peab seda vanamoelist kommet siiski oluliseks: jääb ju just kava sageli kuulaja nostalgiliseks ühenduslüliks kontserdiga, lisaks on kavalehel mustvalgelt kirjas esinejate tutvustus ja dirigentide nimed.
Igal lapsel oma pill – igal kooril oma hääl. Ja veel – iga koor on oma dirigendi nägu. Sääraselt saaks kõrvutavalt kokku võtta neli erinevat kollektiivi. Igaüks oli oma nägu, igal neist oli tugevamaid külgi ja natuke kohendamist vajavaid elemente. Üldine toonus oli siiski hästi soe ja südamlik. Muusikaakadeemia külalistudengina õnnestus mul aastaid tagasi kuulata Veljo Tormise regilaulu stilistika loengusarja, sestap julgen öelda, et tolles laupäevaõhtuses tunnis Rae kultuurimaja saalis oli olemas see miski, mida Tormis ise väga hindas: inimese loomulik hingamine ja hääletekitamine ning siiras rõõm laulmisest. Ja just seda ma igal Tormise esitusel ei kohtagi.
Kontserdi esimene number algas Rae kammerkoori paiknemisega kahel pool publikut ning lauldes lavale liikudes haarati enestele kõige väiksemategi kontserdikülastajate tähelepanu. Tänu liikuvusele ja Tormise tsüklitest pärit laulude erinevatele karakteritele ei läinud kuulajal hetkeksi igavaks, õhtu jooksul oldi ainiti laval toimuva kütkeis.
Kontserdil kõlas valik Veljo Tormis tsüklitest “13 lüürilist rahvalaulu”, Vanavanemate viisivakk”, “Vadja pulmalaulud”, “Nostalgia”, “17 eesti pulmalaulu” jt, erinevatest tsüklitest pärit laulud segapudruliselt teineteise kõrval moodustasid omamoodi linnulennulise puhmiku Tormise muusikast. Väikeseid komistuskive tõi (nagu tavaliselt kooridele) teksti rohkus, täpsemalt selle selge artikulatsioon – mida vaiksemalt lauldakse, seda selgem peab olema tekst. Laulud oli lauldud lihtsalt ja loomulikult ilma barokkmuusikale vajaliku diafragma tunnetuseta (nagu seda üsna sageli tajun), lauljad ise olid laval rõõmsad ja pisukestest komistustest saadi kambakesi kiiresti üle.
Mõne laulu puhul oleksin siiski oodanud meelestatust tekstile (kurb laul või pulmalaul) ja 12 punkti annan Kindluse Kogukonna koori meelauljatele laulu “Mats alati on tubli mees” eest. Kaks delikaatset teemat: kui koori esinemine on seotud liikumisega laval, siis tasuks noodikaantest loobuda – need vaid kammitsevad ja rapsivad liikumisjoonist. Ja kui üks osa koorist esineb, siis teine osa lauljaid peab meeles pidama, et nemadki on laval. Meenub Andres Mustoneni kunagi öeldud kuldne mõte: kui sa tahad minna lihtsalt lavale, siis mine saunalavale (see mõte turgatas pähe, kui Patika külakoori mehed pisukese süütundega näol oma koori naislauljate taga neid kuulasid).
Aga see kõik on siiski köömes! Sest olemas oli oluline – osadus, muusika nautimine ja teineteise toetamine. Vaatamata sellele, et kooridel oli palju liikumisi, ei seganud see kontserdi keskpunkti moodustumist lava ette, vastupidi – erinevates kooririietustes lauljad liuglesid väikestes koosseisudes sundimatult lava ette ja kõrvale, paisutasid oma vokaalseid võimeid ja toonitasid ühendkoorina esinedes kokkulaulmise imeväge.
Tormise üks tippteoseid, Gustav Ernesaksa mälestusele loodud “Meelespea” (1993) andis kogu kontserdile kvaliteedipitseri, mida mitte keegi maha ei pese. Jõuline ja mõjus Tormise “Meelespea” (tekst rahvalauludest) valmis heliloojal Eesti Kooriühingu tellimusel Ernesaksa mälestuseks. Eeposlik teos liigub kahe kujundi – Ernesaksa laulu “Meelespea” (tekst Juhan Liiv) ja erinevatest rahvalaulutekstidest pärit itkumotiivide vahel (… Ma laulan läbi murede … Ära suri suuri kuuski … Ära mind unusta). Tänavusel laulupeolgi kõlanud laulu ühesesitamise jõud tõstis Rae kultuurikeskuse laetalad vähemat paar tolli kõrgemale ja joonis alla dirigent Igor Nikiforovi erakordse puudutava tunnetuse.
Kontsert lõppes simmani-meeleolus lauludega tsüklist “Viis eesti rahvatantsu”, ühendkoori ees tantsis samal ajal segarahvatantsurühm Sukad & Tagid (juhendaja Liina Eero), kogu number läks tükkis täiega kordamisele.
Saalitäis publikut sai tunnipikkusele kontserdile lisaks veel tüki kooki ja kruusi kanget kohvi ning boonusena linastus saalis film Tormise võistulaulmisest.
Olen meelt, et selliseid kontserte on praegu väga vaja. Mitte ainult seetõttu, et pärast õnnestunud üldlaulupidu ei tekiks kooride hoos allakukkumisi, ka sellepärast, et me kuulajatena vajame sääraseid õhtuid. Tahame kuulda, et ka meie kodukandis laulavad koorid hästi ja et ka meie vallamaja saalides kõlab Veljo Tormise muusika.
On väga oluline Veljo Tormist meeles pidada. Meelespea. Pea meeles.