Luuletajal ja nüüd värskemalt ka (lühi)prosaistil Aliis Aalmannil (snd 1995) on ette näidata mitu soliidset auhinda: esikkogu “Verihaljas” pärjati 2021. aastal Betti Alveri debüüdipreemiaga, järgmist luulekogu “Väe võim” tunnustati Gustav Suitsu luulepreemiaga, novell “Mina ei käinud siis veel koolis” (Looming 6/2023) tõi Tuglase novelliauhinna.

Tänavu on Aliisil ilmunud väikese vahega esimene lühiproosakogu “Kes aias” (kirjastus HUNT) ja kolmas luulekogu “Pääsulinn” (Loomingu Raamatukogu), nõnda oligi paras aeg teha teoks õieti juba üsna ammune mõte temaga üks jutuajamine maha pidada.

Tuleme kes Võrust, kes Tallinnast kokku Tartusse ja raamatupoodnik Kristel Kalda lahkel loal kohtume hoopis Aparaaditehases õdusas Biblioteegi raamatupoes (poodniku rollis küll sedakorda luuletaja Joosep Vesselov), sest on 20. september ja õhtupoole peetakse siin linnas Värske Rõhu 20. sünnipäeva, kuhu, selge see, plaanime mõlemad minna. Pole ka imestada, Aliis on kindlasti ühe Värske Rõhu põlvkonna esindaja. Usume küll nähtavasti kumbki, et kui oleksin selleks vestluseks sõitnud Võrru – kus Aliis elab ning koolis eesti keele, kirjanduse ja ajaloo õpetajana töötab –, oleks jutuajamine tulnud teistsugune, aga praegune biblioteekne taust ei tohiks ka kuidagi pärssivaks osutuda.

Mis sind sütitab?

Elus või kirjanduses või koolis või? (Naerab)

Ma ei tea. Kui seotud või lahus need rollid sul on?

Mingis osas on eraldi, mingis osas kattuvad – see, mis mind inimesena köidab, jõuab ju omakorda mu kirjutatud tekstidesse. Koolielu jääb pigem eraldi ja see, milline ma õpetajana olen, ei ole see, kes ma olen kirjaniku ja võib-olla ka inimesena.

Aga kui tuua mõned teemad, mis eriti köidavad?

Mulle meeldib rustikaalsus. Mulle meeldivad tehasehooned ja vanad kirikud. Üldse vanahõngulised ehitised, tänavad, nurgatagused. Mida robustsem, seda põnevam. Samamoodi meeldivad mulle nii-öelda robustsed linnud ehk varesed, harakad, rongad…

…kajakad?

Kajakad! (Naerab) Ja kormoranid. Ma tahan vist alateadlikult võidelda nende unustatud ja tõrjutud kohtade ja tegelaste nimel.

Mõni kuu tagasi ilmus su esimene novellikogumik. Kas oled sellega seoses – või ka üleüldiselt – täheldanud, kas meie kultuuriruumis huvitab proosa inimesi rohkem kui luule?

Kui vaadata edetabeleid ja seda, mida raamatukogudest rohkem laenutatakse, siis võib-olla küll. Aga samas ma arvan, et luulet loetakse ka ikkagi piisavalt, võib-olla ta ei satu kohe kuhugi esikümnesse, aga ma arvan, et sellega on hästi. Alati võiks muidugi paremini (naerab).

Mulle endale tundub küll siin natuke vahe olevat. Kui vaadata näiteks ka kirjeldusi autorite kohta stiilis “kirjanik ja luuletaja” – nagu kirjanik ei hõlmakski mõlemat!

Võib-olla alateadlikult tundub küll, et luuletaja on mingi linnukene.

Habras poetess!

Jah, selline pehme.

Aliis Aalmann Autor/allikas: Andra Rahe

Kuna nüüdsest saab sind aga ju ka prosaistide hulka liigitada, siis kas ja kui palju on küsitud, et kas on juba ka romaani oodata, ja ühtlasi: kas on siis ka juba romaani oodata?

Vist ühe korra olen vastanud sellele küsimusele ja vastasingi nii, et noh, miks mitte. Kunagi peab selle ju ära tegema. See on enese proovilepanek ja kui selline võimalus on, siis ikka pusin. Praegu ma lihtsalt ei ole lõpuni pusinud midagi.

Aga mingeid ideid on olnud?

Jaa, aga need muutuvad pidevalt. Võin ju mõelda läbi, et nüüd kirjutan sellise asja, aga kusagil kolmandiku või neljandiku peal olen inimesena piisavalt muutunud, et parandusi tehes muutub tekst mingiks muuks asjaks. Ma saan aru, et olen ise piisavalt toores veel, nii et ma ei kiirusta sellega.

Kõik su neli raamatut on ilmunud erinevate kirjastuste alt, kõigil on ka erinevad toimetajad (välja arvatud “Väe võim”, kus toimetajat pole tiitlile märgitud) ning lisaks on kõigil olnud ka erinevad kujundajad1. Kas see on pigem huvitav ja rikastav, et nii paljud inimesed on sinu loominguga lähedalt tegelenud, või on siin ka seda, et protsess algab iga kord liiga n-ö otsast peale?

Pigem on see põnev olnud ja protsess on olnud iga teosega erinev. Ma arvan, et “Verihalja” puhul oli sisutoimetamine kõige intensiivsem ja see on ka iseenesestmõistetav, sest see oli ju debüütkogu ja mul oligi abi ja suunamist kõige rohkem vaja. Teise ehk “Väe võimuga” ehmatas mind see, et käsikiri võeti kohe töösse, asi hakkas kohe pihta ja mõtlesin, et oota, kas me ei muudagi midagi, kas jääbki niimoodi, nagu on?

Novellikogu sisutoimetamine oli omakorda erinev. Ma ei oska öelda, kas lihtne või raske, aga see oli piisavalt nõudlik minu suhtes. Olen tänulik igasuguse suunava kriitika eest, sest tahan ju ikkagi häid tekste välja anda! Mustandite puhul on ilmselt kohati aru saada, et ma näiteks ise ei ole asja endale selgeks mõelnud, ja siis on hea, kui teine inimene märkab neid kohti. Viimase luulekoguga “Pääsulinn” oli nii, et esitasin alguses Loomingu Raamatukogule kaks käsikirja ja vastus tuli selline, et teeme kahest ikkagi ühe, ja seal tuli Hasso Krull mulle appi, muu hulgas valides kahest käsikirjast välja luuletused, mis võiksid kokku kõlada.

Esimene sinu proosatekst, mida mina lugesin, ilmus kogumikus “Armastus pärast ja teisi lugusid” (Puänt, 2021). Ma muidugi tahaksin rääkida ka sellest, mida su raamatutes on, aga kõigepealt panin tähele seda, mida neis ei ole, ja see, mulle tundub, on huumor. Nii selles kogumikus ilmunud novellis “Kuu peale” kui ka sinu slämmiesinemiste luuletustes on huumor aga arvestatavalt kohal. Kas sellest võib järeldada, et raamatud ongi sinu jaoks tõsine asi?

Jaa, olen sellega nõus küll. Mitte et huumor ei võiks raamatutesse jõuda, aga praegu vist hoian neid lahus. Slämm annab vabaduse teha nalja ja “Kuu peale” erineb tõesti minu teistest tekstidest – selle puhul tuli mul idee, millesse humoorikus ja keelemäng olid juba sisse kirjutatud.

Aga näiteks slämmitekste arvesse võttes, kas võib öelda, et huumori koht ongi sinu jaoks rohkem suulises keeles või on see pigem seotud publiku vahetu reaktsiooniga?

See on kindlasti seotud ka Eesti slämmipublikuga, sest rahvas tuleb luuleprõmmule õhtut nautima ja tavaliselt inimene naudib seda, mis on naljakas. Ja natuke vist tõesti on ka nii, et suuline keel on see, kuhu huumor sobib paremini, vähemalt mina oskan nalja teha paremini käigupealt – haaran mingist sõnast kinni, tuleb väike papsinali jälle kuskilt (naerab). Kirjalikult on see mulle keerulisem ja seda toredam, et meil on humoorikaid luuletajaid, kes oskavad seda ka paberil teha.

Kas oskad mõne näite tuua?

Joonas Veelmaa näiteks. Või (osutab paremale) Joosep Vesselov! Ja kindlasti Mari-Liis Müürsepp, kes läheb juba teist korda Euroopa slämmile Eestit esindama.

Kas slämmil esinemine oli sinu jaoks teistsugune eneseületus kui näiteks debüütkogu väljaandmine? Või kumb üldsegi oli enne?

Slämm oli isegi enne, kui mul esimene tekst välja tuli. 2017. aasta sügisel osalesin esimest korda slämmil ja 2018 ilmusid esimesed luuletused Värskes Rõhus. Vist oligi nii, et slämm andis mulle mingi julguse. Meil oli (Tartu – M.T.) ülikoolis loovkirjutamise kursus, kus osales ka TarSlämmi üks korraldaja Sirel Heinloo, kes ütles, et mis see siis ära ei ole, sa oled ju kirjutanud, tule siis lavale kah! Jube oli ikka ja alguses põksisin ka natuke vastu, aga lõpuks oli väga hea, et ma selle julgustüki ära tegin – mikrofoni ees olla ja esitada oma luuletust, see pakkus hoopis teistsugust… vist võimu maitset. Rahvas jäi kuulama ja mina olin see, kes juhtis mängu. Ja see oli nii üleinimlik, nii teistsugune tunne tekkis ja mõtlesin, et kui saan ruumis inimesed kuulama, siis äkki saan hiljem ka tekstidega inimesi haarata.

Ainult et kui inimene kodus paberilt loeb, siis sa ei näe seda, sa ei näe ta reaktsiooni.

Jah, ja see on kurb! Sellepärast ongi alati tore, kui keegi kirjutab ja ütleb, et näe, see tekst mõjub. Muidu ma ju ei saagi tagasisidet.

Arvustuste kaudu ju ikka?

Jah, aga arvustavad tavaliselt need, kel on mingi teistsugune nägemus, samas vahepeal on tore kuulda, kuidas tekstid n-ö tavalugejale mõjuvad, mitte ainult kirjandusteadlikele inimestele.

Aliis Aalmann Autor/allikas: Andra Rahe

Kasutad päris mitmes novellikogu tekstis loo edastamiseks lapstegelase vaatepunkti – mida, mulle tundub, ei ole väga lihtne veenvalt teha. Sul aga on see korduvalt õnnestunud. Kust kõigepealt üldse see huvi, kas see on su enda lapsepõlvest? Või mõjutab siin ka näiteks õpetajana töötamine?

See tuleb ikkagi enda lapsepõlvest. Toona ma küll ei osanud mõelda, et lapsepõlv ja ka põhikooliiga mind kirjanikuna nii tugevalt mõjutavad, ja kui hakkasin sellest enam-vähem aru saama, siis oli natuke jube ka – et kas julgen kõigest ausalt kirjutada. Aga samas on mul vabadus, et saan vajaduse korral enda kogemused ära peita, neid muuta… Tähtis on see, mis lõpuks paberile jõuab, mitte see, kes mina seal taga olen. Nüüd mul on lihtsalt see teine vaatepunkt ka – õpetajana näen mingeid dünaamikaid kõrvalt, ise seal sees olemata, ja võib-olla oskan neid teistmoodi hinnata ja kaasa mõelda või hukka mõista. See on minu ameti juures tore. Ja kui mõtlen nüüd oma lapsepõlve peale, siis see oli ikka päris kirev, positiivses mõttes. Juhtus palju asju, millest saan nüüd kirjutada.

Sa oled pärit Võrust, aga su novelle vaadates (eriti võib-olla selle kogumiku viimast lugu “Teisel pool rohi”) tundub, et võiks olla ka mingi maa- või suvilapiirkonna kogemus.

Mul on äärelinnakogemus. Hoovist üle tee oli raudtee, mille taga oli mets ja kaugemal ka suvilad. Loodus oli käe-jala juures ja vanaema oli see, kes vedas mind igale poole: metsa, ujuma, aeda. Vanemad käisid tööl, aga tugisüsteem oli põhiliselt vanaema, vanavanaema, aga ka kõigi hoovipealsete tädide kujul olemas. Ema-isaga käisin ka metsas jalutamas, aga vanaemaga sai rohkem seigeldud.

Ma ei tea, kas paljud täiskasvanud lihtsalt ei mäleta või siis pole eriti tavapärane sellest rääkida, aga siit leiab näiteks selle – vähemasti mulle väga äratuntava tõiga –, kui suured on laste mured ja kuidas lapsed hoiavad täiesti instinktiivselt mingeid saladusi. See on sinu loomingus väga läbinägelikult edasi antud.

See on vist paratamatu, et kui lapsepõlv jääb järjest kaugemale minevikku, siis mingid asjad hägustuvad. Suured inimesed unustavad väga ruttu ära, mis tunne oli olla see oma kohta otsiv väike inimene. Ta on selles mõttes täisväärtuslik inimene, et ta tunneb kõike nii nagu täiskasvanu, ta tajub kõiki nüansse ja need mõjutavad teda nii tugevalt. Jah, ta on laps, tal on võib-olla vähe kogemusi, aga tema maailm on nii tundlik. Kõik mõjutab kõike. Kui sa ämblikuvõrgus ühte niiti tõmbad, siis terve võrk tajub seda.

Oled nimetanud mitmel pool ühe autorina, keda hindad, Kairi Looki, kelle romaani “Tantsi tolm põrandast” esimeses kolmandikus oli samuti maailma edastatud lapstegelase vaatepunktist.

Jah, eriti see lapse ja vanaema oma maailm oli mulle väga tuttav. Ühelt poolt ma hindan teda, aga teisalt mõtlen, et Kairi, kurat, sa jõudsid minust ette (naerab). Väike kadedus jääb paratamatult sisse, kui keegi midagi nii head kirjutab.

Kas sul on mõttes olnud ka lastele kirjutada?

Olen selle mõttega mänginud küll, aga praegu ma kindlasti ei ole veel sealmaal.

Teine asi, mis minu jaoks mitmest su proosatekstist läbi tuli, oli oskus mitte öelda liiga otse – n-ö pigem näidata kui öelda. Võimalik, et see ilmnes eriti tugevasti novellides, mille tuumaks on mõni raskem teema, nagu lein. Kui palju sa mõtled kirjutamise käigus sellele, missugune vorm valida, kuidas mingit teemat üles ehitada? Või kas teema ja kompositsioon ja poeetika tulevad koos?

Ma neid lahutada ei oska ja mustandi kirjutamise ajal ka ei mõtle nii hullult sellele, küll aga hiljem üle vaadates ja parandades proovin seda liini ajada, et ma ei kirjuta kõike lahti – kui vaja, kustutangi mingid kohad ära, sest inimese kujutlusvõime on kõige võimsam relv. Mida rohkem saab inimene ise mõelda, seda paremini loob ta loo enda jaoks. Ja kujutab seda ette just nii rängalt, kui parasjagu vaja. Ma ei taha ette öelda, kui tõsine mingi teema on. Aga eks see sõltub novellist ka, teinekord kirjeldan jällegi rohkem.

Kindlasti mõjutab mind ka see, mida ma ise loen. Näiteks meeldib mulle lugeda lahtise lõpuga lugusid ja nendega tahan ka ise järjest rohkem tegeleda. Sest need panevad inimese mõtlema ja kirjanduse eesmärk võikski ju olla ka see, et ta paneb inimese mõtlema. Ma tean, et mõnda inimest ajab närvi, kui ei ole kindlat lõppu, aga eks autorid ole saanud ka kriitikat selle eest, kui nad kirjutavad lõpu liiga selgelt lahti.

Värske Rõhk kaevas täpselt aasta tagasi ehk oma eelmise, 19. sünnipäeva puhul “arhiivisügavustest välja mõne nüüdseks tuntud autori debüütteksti, millega ta kunagi esmakordselt Värske Rõhu veergudel üles astus”, mille hulgas olid ka sinu ca seitse aastat tagasi avaldatud luuletused, ja need olid üldiselt küll üsna teistsugused kui su luuleraamatutesse jõudnud tekstid! Mis tunne sul endal on oma loometee alguse suunas tagasi vaadata?

Noo, ma olen ikka palju muutunud ja millalgi vaatasin neid Värske Rõhu tekste küll nii, et see oli halb debüüt (naerab)! Sest need tekstid, mida noored debütandid on avaldanud, tunduvad mulle palju põnevamad ja tugevamad kui minu omad selles vanuses. Aga siis läks see enesekriitiline faas üle ja nüüd vaatan pigem helgemalt – tol hetkel see oligi minu lagi, parim, mis ma suutsin teha, ja see polegi nii halb. Ka näiteks “Pääsulinnas” on üks tekst siisitajatest ja nüüditajatest, mis ongi tegelikult pärit sellest avaldamisdebüüdi valikust, küll natuke muudetud kujul. Nüüd ta sobis mu kolmandasse luulekokku ja kõnetas mind uuesti. Ma ei ole muidugi ainus autor, kellel tekib vahepeal mingi viha oma vanade tekstide vastu või mingi lahkheli – et ma ei saa neist aru, see ei ole sama mõttelõng ja ma ei oska sellele järgneda nende tekstide maailma. Aga tavaliselt läheb see ikkagi üle. Iga teksti üle võib olla uhke, ka halbade üle, sest need pääsesid minust nüüd välja ja saab midagi neist paremat kirjutada. Või vähemalt mõelda neile parema konteksti. Vahepeal tekst vajabki lihtsalt uut konteksti, siis ta saab kohe ka uue tähenduse.

See kõlab elutervelt. Mulle on üldse silma torganud mitmed sinu eluterved avaldused seoses ka n-ö ebaõnnestumistega. Näiteks sellest, kuidas su esimest käsikirja (enne “Verihaljast”) ei võetud vastu ning kuidas see oli sinu jaoks kokkuvõttes just kasulik ja hea.

See on tagantjärele vaatepunkt. Kui sa selles hetkes oled, siis sa ikkagi täiega põrud, aga aeg läheb edasi ja siis leiad sealt ka positiivset. Läbikukkumine on muidugi vastik ja valus, aga ma proovin sellesse mitte kinni jääda. Ja jällegi, teoorias on kõik ilus, ma proovin mitte kinni jääda, aga mingis mõttes ikka jään! Vahel on see ka hea selles mõttes, et jään kinni ja saan sellest mingi ilmpulsi – kirjutan selle peale kas halva teksti endast välja või vahel tuleb ka hoopis hea tekst. Põrumist tuleb paratamatult ette, seda pole lihtne taluda või tajuda, aga midagi pole teha, elu ongi selline (naerab).

Samas on sul ka päris palju saavutusi, väärikaid auhindu jne. Kuidas sellega toime tulla? Mida siit õppida?

Saavutustega tuleb pigem hirm, et kas suudan seda korrata. Ja sellega peab jälle tööd tegema, tuletama endale meelde, et aga mis siis juhtub, kui ma nüüd ei saavuta – tegelikult ei juhtu ju midagi. Siis kirjutan järgmise asja ja siis järgmise ja võib-olla kunagi jälle saavutan, võib-olla ei saavutagi. Mingit katastroofi ei tule sellest ei minu elus ega ka globaalselt ammugi mitte. Igasugune tunnustus on muidugi tore, loomulikult ma tahan saada ka välispidist kinnitust sellele, mida ma teen. See on rõõmustav, aga samas hirmutav. Natuke võitlen ka mõttega, et kui ma midagi võidan, siis äkki teised mõtlevad, et jälle tema (naerab). Aga sellesse, mida teised minust arvavad, ei saa ka kinni jääda.

Mulle tundub – ja kindlasti võid mulle kohe vastu vaielda –, et “Pääsulinnas” on võrreldes su varasemate luulekogudega toimunud arvestatav nihe…

On!

Väga tore, oledki kohe nõus. Kuidas sa ise seda nihet näed?

Mingi stiilierinevus, kirjutamise erinevus… Vaatasin tekste ja mängisin sõnadega teistmoodi. Seal on küll ka rahvaluulemõjutusi, aga mingi tunne on teistsugune. Kuigi teemad on enamjaolt samad.

Mulle tundub, et “Pääsulinna” tekstid on tunduvalt konkreetsemad, esiteks näiteks ruumiliselt. Varasemate kogude tekstid jäid ju rõhutatult abstraktsesse ruumi – mis ei tähenda, et neil ei pruugiks olla konkreetset mõju, aga nad on läbivalt pigem kehatud ja kohatud. Kasvõi juba see, et “Pääsulinnas” on nimetatud päris konkreetsete linnade nimesid, samas kui varem domineerisid abstraktsed loodusmaastikud. Kas sa oskad öelda, mis võib olla selle nihke põhjustanud?

(Aliis on mu aeglaselt vormuvale küsimusele väga agaralt kaasa noogutanud, aga jääb nüüd siiski pikemalt mõttesse.) Ma arvan, et ühiskondlikud protsessid – sõda, ebastabiilsus, poliitiline äärmuslus, radikaalsus, kõik see – tõid mind kirjutades keskkonda, kus ma ise elan, seega abstraktsusest välja. Ma nägin ka teisi kirjanikke, kes võtsid järjest rohkem sõna, ja see tekitas tunde, et mina pean ka sõna võtma. Oli mingi rahulolematus, mille ma pidin välja elama.

Kas mõtled siin näiteks keskkonnateemalisi tekste?

Ka neid, aga eks linn on ka kapitalismi võrdkuju natukene. Luuletus “kõik linnad põlgusele” on ikkagi ka sellest. Kogu see kiirus, saavutamisnõudlus jne tõid mind abstraktsusest välja. Aga võib-olla olen muutunud kirjanikuna ka natukene enesekindlamaks ja julgen olla konkreetsem? (Siinkohal täpselt nii kõlabki – nagu oleks see küsimus mulle.) Debüüdi puhul oli vist lihtsam. Siis ma tõin esile mineviku ja rahvaluule, aga mind ennast ei olnud seal nii palju, peitsingi end kuskile ära.

Varasema arhailise keele kõrvale on sugenenud nüüd ka tänapäevasemaid sõnu. Kui vaadata näiteks ühte teksti, proosaluuletust “rohepööre” (“Pääsulinn”, lk 27), on siin sõnu, mida varem ei olnud: “harvester”, “masinate magala”, “katastroof”… Ehkki samas tekstis on ka ürgaalmanlikud “ilmapuu”, “männikuusekasesegalehtmetsad”, “smaragdväljad” jne.

Jah, ma muutsin luulekeskkonda ja see omakorda nõudis teatavat sõnavara. Ja siin on ka julgus kasutada seda sõnavara. Kuna varem tahtsin jääda müütilisse maailma, siis tänapäevased sõnad polekski sinna sobinud. Aga kokkupuutepunkte on.

Etnobioloogid Raivo Kalle ja Renata Sõukand kirjutasid kevadel Müürilehes murelikult uuringust, mille puhul küsiti vastajatelt kuni kümmet rohttaime ja puuliiki ning selgus, et “vähem kui viie [puu]liigiga piirdus 19%. Rohttaimi […] [nimetas] alla viie liigi 26%”. Sinu loomingut vaadates seda muret pole, et sa ei suudaks taimi nimetada, “Väe võimu” avaluuletusest, mis polnud kuigi pikk, lugesin kokku 16 taimenimetust2. Kuidas su suhe loodusega – taimedega, lindudega – nii lähedane on?

See algas lapsepõlvest, mu vanaema on täielik rohenäpp, ta tunneb ennast kõige mugavamalt siis, kui tal on käsi mullas, tema tutvustaski mulle taimi. Lindudega on nii ja naa, eks nad tulid lapsepõlvest ka, aga lisaks olin gümnaasiumis (Hugo Treffneri Gümnaasiumis – M.T.) loodusklassis, läbisin taimepraksi ja linnupraksi. Sealt ma sain selgeks karmiinleevikese ja kärbsenäpi! Näitasin üks aasta õpilastele – nad olid siis vist 9. klassis – minu jaoks kõige lihtsamaid taimi ja nad ei tundnud kõiki neid ära, see oli minu jaoks lausa šokeeriv! Kui küsisin, mis häält teeb rasvatihane – vaikus. Või kui küsisin teistpidi, et kes laulab “sitsikleit-sitsikleit” – jälle, vaikus. Minu jaoks on ta ikkagi elementaarne lind ja linnapildis on teda näha. Ma ei ole osanud varem isegi mõelda, et see teadmine on kuidagi eriline. 

Küllap väga palju mõjutab jällegi ka see, et ühiskond on nii palju muutunud – lisaks vanematele käivad ju ka vanavanemad nüüd tihti tööl, nad ei saagi lapselapsi hoida. Mina ei kujutaks seda ettegi, sest olen nii tugevalt sellest põlvkonnast, kellega vanaema tegeleski kõige rohkem. Praegu on hoopis teistmoodi. Ei saa sellele generatsioonile pahaks panna, et nad ei tea – kui neid n-ö külatarku ei ole, siis kuidas peakski see tarkus levima –, lihtsalt kurb on kuidagi.

Lindudega tundub su side olevat veel mitmetasandilisem ja see on läbiv juba “Verihalja” algusest peale, “Pääsulinna” pealkirigi näitab, et side pole vähenenud.

Mind on alati häirinud, kui lindu seostatakse vabadusega. Lennata vabana kui lind jne. Minu jaoks on lendamine, mida ma tihti unes näen, kõige hullem tunne üldse! Kui lendad, siis pead ju ka langema ja see langemise tunne on hull. Mis tähendab seda, et ma ei taha ka lennata! Aga ikkagi on linnud kuidagi minu loomingusse sisse tunginud.

See on täitsa silmatorkav, et lindu kui vabaduse sümbolit sinu luules ju polegi.

Siis on hästi! (Naerab)

Pigem on tiivad näiteks miski, millesse end peita4. Ja muidugi varasem loojalinnu kujund.

Pigem tahangi keskenduda neile teistele omadustele. Linnud on pigem natuke eraldi. Nad on ka linnaruumis, aga ikka kuidagi eraldi. Seda saab võib-olla üle kanda ka inimestele, mõni inimene on nagu see lind, kes on ümbritsevast justkui eraldi, tegutseb teistel alustel.

Pisikeste eranditega (nii proosas kui ka luules) su looming üldiselt päris otseselt päevapoliitiliste teemadega vist ei haaku.

Veel!

Kas on plaanis rohkem?

Ikka! Töötan praegu neljanda kogu käsikirja kallal, aga mu mõtted on veel veidi laiali, sest kolmas luulekogu tuli just välja. Kui tekib vaikselt lõpetatuse tunne, siis saan kergema südamega edasi tegutseda. Ehk pean lihtsalt selgeks mõtlema, missugune see neljas kogu tuleb. Võib-olla need n-ö päevakajalisemad tekstid mahuvad alles viiendasse käsikirja, seda ma veel ei tea. Aga olen neid kirjutanud küll, võib-olla peaks lihtsalt veel kirjutama, et vormuks mingi konkreetsem joon.

Kuidas saab kirjandus muuta mingeid olulisi asju ühiskonnas ja maailmas?

Ma arvan, et kirjanduse ülesanne on sõnastada ja lugeja ülesanne on leida see, mis temaga haakub. Kirjandus sõnastab ja levitab ja selle kaudu saab mõjutada – ühe lugeja kaupa. Kui lugejaskond on juba suurem ja arvamus mingil teemal ühine, siis saab sealt edasi minna ja mõjutada midagi ka suuremal skaalal. Aga esimene samm on ikka rääkida. Seda öeldakse ju ka vaimse tervise probleemide korral. Kõigepealt tuleb aru saada, et mingi probleem on, ja siis sellest rääkida.

1 “Verihaljas”, Värske Raamat, 2021, toimetaja Maarja Helena Meriste, kujundaja Maarja Mäemets; “Väe Võim”,  Tuum, 2023, kujundaja Liisa Maria Murdvee; “Kes aias”, HUNT, 2025, toimetaja Kätlin Kaldmaa, kujundaja Anna-Elizaveta Žurbenko; “Pääsulinn”, Loomingu Raamatukogu, 29/2025, toimetaja Hasso Krull.

2 “vikat välkus niitis / me sõnadepõllu siniliiliad / lõikas loitsude lõvilõuad / hakkis hiireherned neelas / nartsissid nelgid…” (“Väe võim”, lk 7)

3 “kuhu mul vaesel minna / oma tiibade varju” (“Verihaljas”, lk 30)