Viimase aja vaidlused Neeva Aleksandri (tuntud ka kui Aleksander Nevski) katedraali üle on arenenud hämmastava kiirusega alates siseminister Igor Taro õhku visatud üürilepingu lõpetamise küsimusest Tallinna linnavalitsusele kuni ettepanekuteni kirik maha müüa, demonteerida ja teisaldada, muuseumiks muuta või koguni lammutada.
Kõik need mõtted tõukuvad Moskva patriarh Kirilli õigustusest Venemaa agressioonisõjale Ukrainas ning sellest, et Eesti peab ennast kaitsma vaenuliku riigi poliitilise ja ideoloogilise mõju eest, mida Moskva patriarhaat Venemaal esindab.
Hoolimata Neeva Aleksandri katedraali seotusest Moskva patriarhaadiga, ei tohi siiski unustada, et see on esmalt pühakoda, kus käivad iga päev inimesed, kes tulevad sinna süütama ikoonide ees küünlaid ja palvetama, pihtima ja osalema liturgial, ristima lapsi, abielluma ning jätma Jumalaga oma lähedastega.
Sümbolite tähenduse muutumine ajas
Me teame, et Neeva Aleksandri kirik ehitati aastatel 1894–1900 venestamisaja vaimus ning rajati Toompeale teadlikult Vene impeeriumi võimu märgina ja seda pole põhjust salata. Ajalugu kinnitab aga sedagi, et hoonete ja sümbolite tähendus võib ajas muutuda.
Ka Toompeal asuv toomkirik oli sajandeid vaid baltisaksa aadlikultuuri võimusümboliks, kuhu maarahval polnud asja. Toomkiriku seinu katavad praeguseni baltisaksa aadliperekondade vapp-epitaafid ning põrandaplaatide all hauakambrites puhkavad meie maad valitsenud mõisnike säilmed.
Omaaegse võõrvõimu tänapäevani ulatuv pärand ei ole meid pannud toomkirikut lammutama ega vappe seintelt maha võtma. Tõsi, kahe maailmasõja vahelisel ajal viimast tõsiselt kaaluti ja arutati isegi riigikogus. Lammutamise asemel oleme aga andnud vastuolulise ajalooga Tallinna ühele vanimale pühakojale valitsevale olukorrale sobiliku tähenduse.
Tallinna toomkirik on Eestimaa luterlaste peakirik ja eestikeelse koguduse kodu. See on pühakoda, kus palvetatakse Eesti rahva ja riigi eest igal püha- ja pidupäeval, sealhulgas igal Eesti Vabariigi aastapäeval. Käesoleva aasta 20. augustilgi tähistame Eesti iseseisvuse taastamise 35. aastapäeva Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus oikumeenilise jumalateenistusega.
“Peaminister, valitsus ja riigikantselei kasutavad Stenbocki aadlipaleed ja hilisemat tsaaririigi rahukohtu hoonet.”
Sarnaseid ajalookihistusi leiab kogu Toompealt. Riigikogu töötab lossis, mida on kujundanud siin valitsenud võõrvõimud läbi sajandite. Peaminister, valitsus ja riigikantselei kasutavad Stenbocki aadlipaleed ja hilisemat tsaaririigi rahukohtu hoonet, mis on andnud nime isegi samanimelisele tänavale, kus hoone asub.
Rüütelkonna hoones, mida kasutatakse riigi esindushoonena, taastati hiljuti Eestimaa rüütelkonna 280 aadliperekonna vapist koosnev kollektsioon. Õnneks ei kaasnenud Maapäeva saali taastades ja vappe seintele tagasi paigutades üleskutset taastada juba enam kui sajandi eest Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamisega lõpetatud seisuslikku korda.
Toomkiriku ja Rüütelkonna hoone ainulaadseid vapikollektsioone mõistetakse kultuuripärandina, mille ajaloolisest tähendusest tuleb kõnelda ausalt ja kriitiliselt, kuid mis siiski omavad kõrget väärtust.
Küllap on ka Neeva Aleksandri katedraali tähendust võimalik kujundada ümber muul viisil kui hoonest vabanedes. Selle katedraali ajalugu ise kinnitab, et venestamise sümbolina tuntud hoone tähendust saab muuta.
Täpselt 90 aasta eest, 1936. aastal vahetas tollane Tallinna Aleksander Nevski vene kogudus hoone eesti Siimeoni kogudusega. Eestikeelne õigeusu kogudus kolis Toompeale ja venekeelne õigeusu kogudus pühale Siimeonile ja naisprohvet Hannale pühendatud kirikusse. Nii sai Neeva Aleksandri katedraalist Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksandri esinduskirik ehk Aleksandri peakirik. See samm vaigistas teise maailmasõja eelsed arutelud hoone lammutamise küsimuses.
Sümbolkirikud, mis ootavad riigi tähelepanu
Ajal, mil palju energiat kulutatakse Toompea õigeusu katedraali kui negatiivse tähendusega sümboli tuleviku üle arutamisele, ootavad mitmed teised trööstitus olukorras, kuid positiivse ajalooga sümbolkirikud Eesti riigijuhtide tähelepanu ja tuge.
Narva jõe Eesti poolsel kaldal kõrgub Narva Aleksandri luteri kirik. Kreenholmi vabriku luterlastest tööliste jaoks ehitatud ja 1884. aastal pühitsetud kiriku tornikiivri hävitas 6. märtsil 1944 nõukogude lennuvägi. Sama aasta suvel lasid taganevad Saksa väed õhku ka säilinud torni. 1962. aastal võttis nõukogude võim kirikuhoonet taastama asunud koguduselt pühakoja ära ja muutis selle laoks.
Valitsus ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) ostsid ühiselt Narva Aleksandri kiriku 2016. aastal pankrotipesast välja ning vara läks siseministeeriumi omandisse. Juba 2020. aastal kiitis valitsus heaks kava kujundada taastatud hoonest kontsertide, konverentside, näituste ja jumalateenistuste paik. See idee on jäänud endiselt paberile.
“Narva Aleksandri kiriku kui sümbolhoone taastamiseks on vaja riigi selget otsust, tahet ja toetust.”
Täielikult taastatud luterlik kirik Narvas, mille torn kõrgub üle jõe ja paistab Venemaale, teeniks taastamise lõpule viimisel eestlust, tegutseks Narva linna ja Eesti kultuuri huvides ning kõneleks lugu meie rahvuslikust eneseteadvusest. Narva linn ega ka EELK ei suuda üksi ega isegi üheskoos Narva Aleksandri kirikut taastada. Narva Aleksandri kiriku kui sümbolhoone taastamiseks on vaja riigi selget otsust, tahet ja toetust.
Teine samasuguse rahvusliku tähendusega sümbolpühakoda on Tartu Maarja kirik, meie laulupeokirik. Seal toimus 1869. aastal esimese üldlaulupeo peaproov ja pasunakooride kontsert. Esimese laulupeo korraldustoimkonda juhtis just Tartu Maarja koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode (1816-1893).
Teises maailmasõjas rängalt kannatada saanud kirik muudeti nõukogude ajal võimlaks. Nüüd on torn taas ilmestamas Tartu linna siluetti ja kogudus on kirikuhoonesse tagasi kolinud. Kiriku pikihoone ja suur kirikusaal ootab endiselt taastamist. Sellegi töö lõpuleviimine käib üle jõu nii kogudusel kui ka Tartu linnal.
Kultuurrahvas taastab ja ehitab üle
Viimase 35 aasta jooksul on EELK taastanud paljude toetajate toel umbes poolsada pühakoda, millest ateistlik kirikuvastane nõukogude võim oli üle käinud, neid sulgedes ja rüvetades. Ükski pühakoda ei koosne ainult seintest, tornist või kuplitest. Hoone saab kirikuks, kui seal elab ja tegutseb kogudus.
Seepärast ei saa pidada kristlikule kultuurrahvale sobivaks ideeks ükskõik millise toimiva kiriku sulgemist, pühakojana kasutusest kõrvaldamist või lammutamist. Selliste tegudega paistis meie lähiajaloos silma nõukogude ateistlik ja inimvaenulik režiim. Kultuurrahvas ei lammuta, vaid ehitab üles.
Neeva Aleksandri katedraali minevikku ei saa keegi muuta, kuid selle sümbolhoone tuleviku kujundamine on esmalt Eesti õigeusklike käes. Küll aga on meie valitsevate koalitsioonide võimuses taastada Narva Aleksandri ja Tartu Maarja kirik, pühakojad, mille tornid kõnelevad meie enda rahva lugu.
Mujal Euroopas taastatakse ja restaureeritakse ajaloolisi pühakodasid häbenemata Euroopa Liidu toetusi kaasates. Eestis ollakse selles alles lapsekingades. Ehk tasuks kaaluda meilgi teiste eeskuju järgida. See oleks palju parem idee mistahes erakonnale eelseisvateks riigikogu valimisteks kui mõne katedraali lammutamine.