“Eks nüüd hakka alles vaikselt kohale jõudma, millega hakkama saime,” tõdes 17aastane Hansen siinkirjutajale, kui Bulgaarias oli kullavõidust möödas kümme tundi ja pärnakas veetis hilisel laupäeva õhtutunnil paarimehega hotellitoas aega. “Teadsime, et medališanss on olemas, kui suudame oma võimed realiseerida. Aga et suutsime viimaks lausa kulla võtta … no see pakkus ikka kindlasti üllatust!”
Teenekas juhendaja Killing tunnistas, et kui poisid olid finaalis vinge lõpuspurdi teinud ehk viimase 500 meetriga neljandalt kohalt liidriks tõusnud ja tihedas konkurentsis esimesena üle lõpujoone libisenud, tõmbas see treeneril automaatselt rusikad püsti ja silmad märjaks.
“Olin tribüünil, praktiliselt finišijoonel. Nägin kohe, et tegime ära – selge see, et emotsioon oli võimas!” meenutas 78aastane treener hetke, kui mõistis, et poistega tehtud suur töö on saanud kuldse punkti. “Panime enne sõitu detailse plaani paika ja arutasime, kus me eelmistel päevadel liiga palju ära andsime. Finaalis tuligi esimene ots paremini välja ja lõpp oli meil igas sõidus võimas. Poisid said ülesande täitmisega suurepäraselt hakkama!”
Hansen käis esiti ujumistrennis
Sõudmine polnud Pärnu Koidula gümnaasiumi reaalklassis neljadele-viitele õppiva ja sügisest 11. klassi mineva Hanseni esimene armastus. Noormees meenutas, et esiti läks ta suvepealinnas ujumistrenni ja harjutas ligikaudu viis aastat Katrin Tammiku ja Artur Tikkerbäri näpunäidete järgi.
Sõudmise juurde jõudis kalevlane kolm-neli aastat tagasi – esmalt juhendas andekat sportlast Siim Schvede ja edaspidi Matti Killing.
“Ujumises oli taseme poolest selline keskmine, ei tulnud häid tulemusi. Tahtsin teha midagi füüsiliselt raskemat, kus oleks rohkem pingutust. Eks mu isagi tegeles kunagi sõudmisega, samamoodi nagu ka teised sugulased. Nende eeskujul mõtlesin, et võiksin samuti proovida. Eks aega läks, aga sõudmine hakkas välja tulema. Pere on mind sel teekonnal väga palju toetanud – eks nad olid nüüd mu üle väga uhked,” rõõmustas noormees.