Edith Karlsoni näitusega “Hora Lupi” 2024. aasta Veneetsia kunstibiennaalil osalenud skulptuurid jõudsid Kumu aatriumisse.
Karlsoni skulptuurid rändasid pärast edukaid etteasteid Veneetsia kunstibiennaalil Dresdenisse, kus toimus suur Saksa-Eesti kunsti ühsinäitus, mis koos kujudega ka Kumu saalidesse jõuab.
“Nüüd on nad Kumus, et Eesti rahvas ka näeks ja siis lähevad nad edasi Soome. Mis sealt edasi saab, seda ma veel ei tea,” sõnas Karlson, kes on Kiasmas avamas isikunäitust.
Karlson tõdes, et viiemeetri kõrguseid ja mitusada kilo kaaluvaid skulptuure luues pidi ka mõtlema ka nende transpordi peale. “Ikka peab sellele mõtlema. Kunagi, kui ma alustasin, siis ma suure tuhinaga hakkasin enne tegema ja siis mõtlema. See on väga halvasti kätte maksnud. Inimene õpib oma vigadest ja tänapäeval ma mõõdan enne ikkagi uksed ära, võtan teatavaks, mis raskusi on sinna võimalik panna. Need asjad tuleb algusest peale selgeks teha,” selgitas kunstnik.
“Mis ei tähenda ega välista neid võimalusi, et midagi on ikkagi natukene valesti. Sentimeeter läks nihu ja nii edasi,” lisas ta.
Karlson märkis, et hoolega tuleb läbi mõelda ka kust kohast kujud pooleks teha, et neid transportides lahti võtta ja kokku panna. “Ja ma ei tee seda kunagi üksinda, sest ma olen piisavalt loll selle jaoks. Mul ongi tihtipeale abiks näitusetehnikud Tõnu Narro ja Mihkel Lember, kes toovad kaasa insenerilikku lähenemist, mida on hästi palju vaja,” tõdes Karlson.
Narro selgitas, et kuna suurtele skulptuuriosadele ei ole võimalik kaste ümber ehitada, sest siis ei oleks võimalik neid transportida, tuleb pärast igat uut paigaldust hakata tegelema ka nn transpordikriimudega. “Iga kord, kui me neid üles paneme, siis käime kõik need kriimud eraldi üle. See võtab päeva või kaks aega,” sõnas Narro.
“Installeerijatel, kes peavad panema teiste kunstnike töid üles, on närvihigi otsa ees ja nad liigutavad töid väga vaikselt, delikaatselt. Siis tuleb alati kunstnik ja hüpitab töid oma rasvaste käte vahel, viskab õhku ja pillab maha. See on meil siin selline omavaheline nali, et kui midagi juhtub, siis ega midagi ei juhtu. Midagi mõtleb alati välja,” lisas Karlson omalt poolt.
Võrreldes Veneetsia kunstibiennaaliga on Kumu aatriumis skulptuuride sisse seadmine päris hõlbus. “Seal oli isegi põrand muinsuskaitse all. Ei tohtinud unistadagi sellisest asjast nagu tõstuk. Kõik pidi käime äärmise tundlikkuse ja õrnusega. Nii suurte asjade installeerimine sellistes tingimustes oli katsumus, aga õnnestus, ei lõhkunud midagi ära,” meenutas ta.
Karlson märkis, et tänu Veneetsia biennaalil osalemisele on talle palju tööd juurde tulnud. “See on huvitav, sest ma ise ju nii ei lähenenud sellele asjale nii, aga see on fakt, et on tegemist juurde tulnud tänu sellele.”
Uues ajutises kodus näevad skulptuurid kunstniku hinnangul väga väikesed välja. “Aga küll ma harjun ära.” Karlsoni skulptuurid on Kumu aatriumis välja veebruari lõpuni.