Näitleja ja lavastaja Elmo Nüganen rääkis Vikerraadios, et pärast vähidiagnoosi saamist mõtles ta hoolega selle peale, milline võiks olla tema viimane sõnavõtt lavastajana ja tõi välja lavastuse “Jumalad” Südalinna teatris, kus ta nüüd ise näitlejana üles astub. Nüganeni sõnul ei käi suured muutused nipsust, oluline on, et protsess jätkub.
“Sügis on väga ilus aeg, võib-olla on see mu lemmikaastaaeg, mitte just see, et kogu aeg sajab, aga looduse muutumine ja värvid. Natuke nukrameelsust on selles. Just hiljuti on olnud aasta hiilgeaeg, suveaeg, mingi meeleolu on selles, mis on mulle väga lähedane,” nentis näitleja ja lavastaja Elmo Nüganen.
Näitlejana oli ta viimati laval vabariigi aastapäeval, enne seda Südalinna teatri lavastuses “Iceberg”.
13.–14. augustil on Nüganen laval Marius Ivaškevičiusi kirjutatud näidendis “Jumalad”, mille Nüganen ise lavastas. “Märt Avandi , kes seda rolli muidu mängib, on hõivatud ja mina olen laval tema asemel. Avandi on seotud lavastuse minekuga Leetu, näidendi autori kodumaale,” selgitas Nüganen.
Lavastust “Jumalad” mängitakse Südalinna teatris eesti ja vene keeles. “Venekeelset lavastust on mängitud vähem ja publikut on käinud vaatamas tunduvalt vähem, käputäis. Ma saan ka täiesti aru põhjustest, sest vaadata peeglisse pole alati nii lihtne,” tõdes Nüganen. “Aga kõik korrad on publik tõusnud püsti ja elanud väga kaasa.”
“Teater ei saagi joosta kaamera õlal ja näidata hetkesituatsiooni nii, nagu teeb sõjakorrespondent läbi televisiooni või mida me näeme internetis. Televisioon on vahendaja, oluline on see, mis järeldusi teevad inimesed ise. Mina ei süüdista ei televisiooni ega internetti, vaid pigem seda, et inimestel pole empaatiavõimet, me ei oska ette kujutadagi, kui Tallinnas juhtuks see, mis toimub Kiievis,” sõnas Nüganen.
Nüganen meenutas, miks ta tahtis lavastada Ivaškevičiuse näidendi “Jumalad”. “Ma olin just saanud vähidiagnoosi, ma ei teadnud siis, ega tea nüüdki, palju mulle aega on antud, sest ma pole puhas nagu ütlevad vähihaiged. Mõtlesin, et ühe lavastuse ma oma elus ikka jõuan teha. Mõtlesin kõigepealt läbi, et kui see oleks minu viimane sõnavõtt või viimane pilt kunstnikuna, mida ma siis teeksin ja sain aru, et selle näidendi lavaletoomine on vähim asi, mida ma praegu teha saan,” sõnas Nüganen.
“Täiesti möödaminnes rääkisin Mariusega ja ta ütles mulle, et tal on selline materjal olemas ja et seda pole kordagi tehtud. Niimoodi see idee sündis ja ma läksin tollasesse Vene teatrisse mõttega teha sellest kaks versiooni, eesti- ja venekeelne,” meenutas Nüganen.
Praegu on Nüganenil käsil rolliloomine Merle Karusoo teatriprojektis “Kes ma olen”. “See puudutab Eesti näitlejaid ja lavastajaid, kellel on ingerisoome juured, kelle ema- või isaliin on seotud meie sugulasrahvaga, soomlasega, kes Ingerimaal elasid. Sinna on kokku kogutud üheksa inimest, kes räägivad lugusid enda vanematest ja vanavanematest ja kus joonistub välja ingerisoomlaste saatus, eestlaste saatus ja kuidas nad võisid siis kokku saada ning kuidas tunnevad end nende järeltulijad,” tõdes Nüganen.
Nüganen sõnas, et teda on see kindlasti mõjutanud, et tema ema on Lõuna-Eesti juurtega ja isa ingerisoome juurtega. Lavastus tuleb välja VAT teatris.
“Johan Elm pakkus Südalinna teatrile välja Jaan Kruusvalli viimaseks jäänud näidendi “Kõrberebase elu”, mida pole kunagi lavastatud. Näidend on kirjutatud eesti keeles, aga me mängime seda vene keeles,” tõi Nüganen välja veel ühe rolli, mis jõuab sügisel Südalinna teatri lavale.
“Igasugused muutused ei käi nipsust ega tule kiiresti. Oluline on, kas protsess käib või ei käi,” vastas Nüganen küsimusele, kas vene publik leiab tee Südalinna teatrisse Eesti lavastajate lavastusi vaatama. “Muidugi on ka seda publikut, kes pole muutustega nõus ja nemad hääletavad siis jalgadega. Mõnda asja tulevad vaatama ja mõnda mitte. Eriti väärtuslik selle juures on, et seda protsessi ei algatanud kultuuriministeerium ega Eesti riik, vaid see protsess tuli altpoolt. Algimpulss tuli teatrist seestpoolt, sündis teatris.”
“Kõrberebase elu” esietendub Südalinna teatris 2. oktoobril .