Kuigi haakrikuks nimetatakse mererannast leitud ja mere poolt (enamasti laevaõnnetuse kohalt kaldale uhutud) kasutamiskõlbulikke esemeid, võis seekordsel haakrikulaadal näha nii ehtsat haakrikku kui ka antiiki, vanavara ja mitmesuguseid kollektsioneerimisobjekte. Aastatega on laadast kujunenud hea kohtumispaik Eesti ja Baltikumi antiigikaupmeestele, kaugemad külalised olid seekord tulnud isegi Ameerika Ühendriikidest.
Nagu juba traditsiooniks saanud, hinnati ka seekord silmatorkavamaid väljapanekuid ja esemeid. Žürii koosseisus Priit Kivi (SA Saaremaa Muuseum juhatuse liige), antiigi- ja vanavara asjatundja Andrus Aumees (Arensburg Antiik OÜ) ja Helerin Rauna (Kuressaare Kultuurivara) valis välja viis silmatorkavat haakriku. Auhinnad pani välja merepäevade korraldustoimkond.
Parima haakriku auhinna pälvis tänavu Urmas Priske ja see on seotud Saaremaa rikkaliku merenduslooga. Tema oli haakrikulaadale toonud kahemastilise kaljase Hertha päevaraamatu (logiraamatu), mille sissekanded on ajavahemikust 19. aprill kuni 18. oktoober 1933. Põhiliselt on seal juttu ilmaoludest, kuid ka sellest, kuhu sõideti jm.
Kahemastiline kaljase Hertha päevaraamat (logiraamat), mille sissekanded on ajavahemikust 19. aprill kuni 18. oktoober 1933. Foto: Valmar Voolaid
Taustainfoks niipalju, et sellel 1922. aastal Saaremaal ehitatud laeval oli mitu osanikku, neist kõige tuntum Saaremaa suurimaid laevaomanikke, kaugesõidukapten Julius Teär (1889–1941). Muuseas, laev lõpetas oma sõidud 1960. aastal Torsholma sadamas, mis asub Ahvenamaa kirdeosas Brändö vallas.
Suur muuseumipoolne tänu võitjale, kuna ta otsustas selle dokumendi kinkida Saaremaa muuseumile – see on esmakordne juhus haakrikulaada pikas ajaloos, kui parim haakrik jõudis otse Saaremaa muuseumi kogusse.
Hea haakriku auhinna pälvis seekord Juri Steinle, kellel oli kaasa võetud Esimese maailmasõja ajal 1917. aasta suvel/sügisel Tallinna sadamas seisnud Venemaa keiserliku laevastiku laevade vabatahtlikest madrustest moodustatud rindeväeosa, Tallinna Mereväe Surmapataljoni mütsimärgid. Sellel sõjaväeüksusel oli seos ka Saare- ja Muhumaaga – 1917. aastal osutasid nad operatsiooni Albion käigus Väikese väina tammil vastupanu Saksa üksustele, aeglustades sellega nende kiiret edasiliikumist. Mütsimärgiks (ja ka käiseembleemiks) oli pealuu koos ristiasetsevate sääreluudega, mis sümboliseeris valmisolekut surra isamaa eest.