Tähnikhirve kohati äsja Pärnumaal. Foto: Toomas Näär
Tähnikhirve on lubatud Eestis küttida juba alates 2015. aastast, kuna see isend ohustab Eesti loodust ja ökosüsteemi. Nimelt on tähnikhirv suur metsakahjustaja, hübridiseerub kohaliku punahirvega, kannab haigusi ja konkureerib toidu pärast kohalike liikidega.
Keskkonnaamet andis toona (2015. a) tähnik- ja kabehirve osas välja käskkirja, kuna Eestis sagenes nende võõrliikide leiud looduses.
Pärineb kaugelt Aasiast
Traditsiooniliselt asustab tähnikhirv Ida-Aasiat: Kirde-Hiinat lõuna suunas kuni Jangtseni, Taivanit, Põhja-Vietnamit, Koread, Jaapanit ja Primorjet. Hiinas on tähnikhirv vabas looduses väljasuremise piiril, seevastu Ussuurimaal tema arvukus kasvab.
Levila ulatub põhjapoolsetest segaheitlehistest kuni lähistroopiliste heitlehiste ja igihaljaste metsadeni.
Alates aastast 1937 on tähnikhirve aklimatiseeritud mitmel pool, sealhulgas Baltimaades, Ukrainas, Kaukaasias ja Uuralites. Nende koguarv ulatub üle 10 000. Veel rohkem on neid kasvandustes, kust need ka vahel loodusesse pääsevad. Tähnikhirve on aklimatiseeritud isegi Uus-Meremaal.
Alates 2013. aastast on tähnikhirve esinemine Eestis sagenenud. Nähtud ja rajakaamerasse on hirved jäänud Võrumaal, Ida-Virumaal, Läänemaal ja Saaremaal. Eesti Maaülikooli hirveuurija Karli Ligi hinnangul saabus Võrumaa hirv arvatavasti Lätist, kus tähnik- ja kabehirvi peetakse ulukifarmides, Ida-Viru hirv aga üle Narva jõe.
Võõrliik
Tähnikhirv on Eesti looduses võõrliik ehk liik, mis on inimtegevuse tagajärjel sattunud väljapoole oma looduslikku levilat. Teatud osa võõrliikidest on suuteline paljunema uutes oludes ja omab kohalikule loodusele negatiivset mõju, mistõttu nimetatakse neid invasiivseteks või looduslikku tasakaalu ohustavateks võõrliikideks.
Vastavalt looduskaitseseaduse § 57 lg-le 3 korraldab loodusesse sattunud võõrliigi isendite arvukuse reguleerimist Keskkonnaamet. Nende käskkirja järgi on varitsus- või hiilimis- või peibutusjaht tähnikhirvele lubatud aastaringselt. Ajujaht ja jaht jahikoeraga, välja arvatud FCI 6. rühma kuuluva jahikoeraga, kelle tõustandardis kinnitatud maksimaalne turjakõrgus on üle 52 cm, on lubatud 1. oktoobrist kuni jahiaasta lõpuni.
Juba 2015. aastal väljendas Keskkonnaministeerium seisukohta, et tähnik- ja kabehirve isendid tuleb kiiremas korras loodusest eemaldada, et vältida nende sigimist ja siin populatsiooni loomist või hübridiseerumist punahirvega.
Mitmed ohud kohalikule liigile
Ka Eesti Terioloogia Selts hindas toona, et suuremat ohtu Eesti loodusele kujutab tähnikhirv. Tähnikhirv on teadaolevalt invasiivsem, olles mõjutanud ökosüsteeme enamikes kohtades, kus ta on introdutseeritud või kuhu ta on levinud mittelooduslikul viisil.
Nad tõid põhjenduseks selle, et tähnikhirv on teadaolevalt teistest hirvlastest intensiivsem metsakahjustaja. Seega võivad tähnikhirve arvukuse tõusu korral kannatada Eestis looduslikult levivad hirvlased, aga ka metsamajandussektor.
Lisaks toitub tähnikhirv suuremal määral rohttaimedest kui Eesti kohalikud hirvlased, mis annab sellele liigile olulise eelise toidukonkurentsis. Näiteks on teada, et tähnikhirv suudab kõrge arvukuse korral välja tõrjuda metskitse.
See võõrliik hübridiseerib vabalt punahirvega, mis on tõendatud suurel osal liikide ühise levila alal Euroopas. Probleem on ka looduskaitseline, sest tähnikhirve leviku tulemusena kahaneb looduslikult kujunenud elurikkus – aja jooksul võib välja kujuneda vaid hübriididest koosnev populatsioon.
Terioloogide hinnangul kannab tähnikhirv paljudele sõralistele ülekanduvat Aasiast pärit parasiitset ümarussi Ashworthius sidemi, mis võib tulemusena kanduda ka Eesti liikidele, sh metskitsele ja punahirvele.
Seega varitsevad võõrliigi sisse tungimisel mitmed ohud, mistõttu on tähnikhirve küttimine Eestis vajalik kohaliku looduse, elurikkuse ja ökosüsteemi tasakaalu kaitseks. Kontrollimatu levik ja võimalik hübridiseerumine punahirvega võivad pöördumatult muuta meie metsade liigikoosseisu ning kahjustada nii looduslikku tasakaalu kui ka metsamajandust. Tähnikhirve ohjamine aitab ennetada kohalike liikide, nagu punahirv ja metskits, väljasuremisriski ning tagab, et Eesti ökosüsteem säilitaks oma omapära ja vastupanuvõime.
Vaata ka: