Tuleb tunnistada, et läksin seekord teatrisse võrdlemisi vastuoluliste tunnetega. Esmalt seetõttu, et irooniline armastusdraama võib laval toimida kas ootuspäraselt või siis täpselt vastupidiselt – tuima ja kuivana. Teisalt oli mul siiani meeles, «õrnas eas» nähtud Vanalinnastuudio lavastus «Saame kokku veebruaris» (1994, lavastaja Eduard Agu), mille aluseks seesama näidend, lisaks olid enam kui kolm kümnendit tagasi saadud positiivsed emotsioonid ikka veel kusagil mälupangas alles.
