Kaarel Aadli, tänavuse luuleprõmmu Eesti meister, alustab oma kolme lavaminutit (sest sellest kauem ei tohi luuletus kesta) ennastsalgavalt, kõneledes toonil, mis laveerib siiruse ja iroonia vahel. Esiti veidi kaastunnetki tekitav allaheitlikkus mõjub aga üha ärritavamalt, kui Aadli seda ühiskondlike valukohtadega seob. Ükskõiksus ümbritseva maailma suhtes võib inimese enda silmis olla kahjutu neutraalsus, ent luuletuse viimaseid ridu parafraseerides on sellel n-ö olematusel ootamatult häiriv, lärmakas mõju.
