Eesti valitsus on välisinvesteeringute meelitamisel läbi kukkunud. Meie asemel minnakse lähinaabrite juurde. Nüüd ei suuda me enam isegi suurinvesteeringu toetust laiali jagada, sest investeerijaid lihtsalt ei ole, kirjutab Andrus Kaarelson.
Tuhka tuleb pähe raputada kõigile, kes on olnud viimastel aastatel riigitüüri juures. Meie NIMBY-kultuur (“mitte minu tagaaeda”) on kerkinud üle igasuguse mõistuse. Eestisse ei ole võimalik teha ühtegi suuremat energeetika- või tööstusinvesteeringut ilma, et sellega ei kaasneks aastatepikkune vaidlus kas kohaliku omavalitsusega või suisa kohtus.
Isegi kanalat ei saa ehitada. Mõned aastad tagasi Väimela suurkanala ehitamise huvi kadumist kommenteerides võttis toona Eesti investeerimiskliima hästi kokku OÜ Lõuna-Eesti Talumuna juht Tõnu Vetik: “Eestisse pole ju võimalik midagi suurt ehitada, olgu see siis tuulikud, kanalad või puitmassitehased.”
Muidugi on investorid ratsionaalsed ning eelistavad seetõttu minna riikidesse, mis tervitavad suurinvesteeringuid kahel käel, mitte ei püüa investoritele igal võimalusel jalga taha panna. Riigil on olnud aastaid säärase suhtumise murdmiseks. Sõnades justkui tegutsetakse ning soovitakse planeerimist lihtsamaks muuta, kuid reaalseid samme on olnud vähe ning usalduskrediiti investorite seas pole juurde saadud.
Probleeme investeeringute reaalselt valmis ehitamisega võimendab veelgi alates 2023. aasta valimistest tekitatud ebastabiilne majanduskeskkond. Pidevad ja laialdased maksumuudatused – ikka nende tõstmise suunas – on tekitanud toonud kaasa selle, et välisinvestorid vaatavad Eestist mööda. Nad eelistavad minna riiki, kus on kindel, et äriplaani tegemise ning investeeringu valmimise vahel ei ole maksud muutunud nii palju, et valmis joonistatud äriplaan enam kokku ei jookse.
Sellest kõigest jäävad vaesemaks Eesti inimesed ise. Mida vähem konkurentsivõimelisi töökohti, seda madalamad palgad ning rohkem töötuid. Paraku valitsuserakonnad seda liialt hästi ei mõista.
Ajal, mil naaberriikidesse tehakse miljarditesse eurodesse ulatuvaid välisinvesteeringuid, püütakse Eestis väikeseid investeeringuid kokku korjates päästa, mis päästa annab.
Hiljuti saime lugeda, et varem vähemalt sada miljonit eurot Eestisse investeerivatele ettevõtetele mõeldud kuni 20 miljoni eurose toetuse taotlemise piiri langetati mitmekümne miljoni võrra 70 miljonile eurole. Kaitsetööstuse puhul aga vaid 20 miljonile ning eelisarendatava tehnoloogia (selle alla kuuluvad muide ka näiteks toidutootmine ja taastuvenergeetika) juures 30 miljonile eurole.
“Kindlasti ei peaks suurinvesteeringute kaasamiseks mõeldud toetusraha lihtsalt laiali pudistama.”
Sisuliselt tõdes valitsus, et on Eestisse suurinvesteeringu kaasamisega läbi kukkunud ning nüüd tuleb saja miljoni eurost latti oluliselt madalamale lasta, sest taotlejaid lihtsalt ei tulnud. Seni kehtinud tingimustega ei suudeta tänavu toetusteks mõeldud raha – ligikaudu 40 miljonit eurot – ära jagada. Kindlasti ei peaks suurinvesteeringute kaasamiseks mõeldud toetusraha lihtsalt laiali pudistama ning valitsusel tuleb päriselt suurte investeeringute leidmise nimel tööle hakata.
Seda ajal, mil ainuüksi sakslaste Rheinmetall investeerib Leetu ligikaudu pool miljardit eurot, Soome ehitatakse miljardite eurode eest andmekeskuseid ja Poola miljardite eest tuumajaama. Isegi Lätti läks 2025. aastal välisinvesteeringuid veidi üle miljardi euro eest. Eestis jäi see summa juba ligi kaks korda madalamaks, eri andmetel 500 ja 800 miljoni euro vahele.
Ära ei tasu unustada, et ka mitmed Eesti ettevõtjad on oma viimase aja suuremad investeeringud Eesti asemel teinud nii Lätti kui ka teistesse lähiriikidesse. Olgu selleks Frankenburgi 10 miljoni eurone investeering Ādaži raketitehasse või Fibenoli otsus investeerida 700 miljonit eurot Läti biorafineerimistehasesse.
Asukohana Eestit ei eelistanud ka Skeleton Technologies, mis käivitas eelmisel aastal Soomes Varkause tehases superpatareide tootmine ning novembri lõpus avas superkondensaatorite tehased ka Saksamaal ja Poolas.
Jah, Eesti majanduses on pikema aja peale kokku endiselt rohkem välisinvesteeringuid kui Lätis ja Leedus, kuid viimasel aastal on meie edumaa jõuliselt kahanenud. Trendi murdmata lähevad lõunanaabrid meist varsti mööda. Et seda ei juhtuks, peab Eesti majanduskeskkond välisinvestoritele taas atraktiivseks muutuma. Sellele aitab kaasa ainult NIMBY-kultuuri murdmine ning pidevate maksutõusude lõpetamine. Vaid nii tagame, et meie majandus saab taas hoogsalt kasvama hakata.
Parempoolsed ei usu sellesse, et kõrge maksukoormus, suured toetused tooks Eestisse rohkelt välisinvesteeringuid. Valitsus pole viimase kümne aastaga suutnud luua ettevõtlusele konkurentsivõimelist keskkonda, näiteks puudub Eestis soodne elektrienergia elekter, siiamaani on lahendamata kiire interneti ligipääs üle Eesti, riigi hektiline maksupoliitika ja suur bürokraatia peletab eemale välisinvestorid. Meil on viimane aeg hakata tegelema Eesti ettevõtluskeskkonna parandamisega.