Inimesed arvavad sageli ekslikult, et teise maailmasõja järel sündis Eestis, nagu lääneriikideski, varasemast rohkem lapsi. Tegelikkus räägib teist keelt: sündimus oli madalaim põlvkondades, kes olid peamises lapsesaamiseas sõja järel ning seda suuresti massirepressioonide tõttu, osutab Eesti rahvastikuteadlaste uuring.

“Kuna me elame Eesti Vabariigis suuresti lääne kultuuriruumis, eeldavad kõik, et beebibuum toimus ka meil. Päris nii see siiski polnud,” ütleb Tallinna Ülikooli (TLÜ) teadur Mark Gortfelder. Ühest küljest pole läänes raudse eesriide tagust olukorda rahvastiku-uuringutes seni eriti teadvustatud. Teisest küljest võivad sõja-aastad ja neile järgnenud aeg olla Eesti noorematele inimestele mõistetamatult kauged.

“Eesti enda vaatest on see aga oluline mõistmaks, miks meid nii vähe on.” – Mark Gortfelder

Koos kolleegidega võttis Gortfelder sõjajärgse Eesti sündimuse ja seda mõjutanud asjaolud lähemalt luubi alla. Töörühm toetus sajandivahetusel kogutud küsitlusandmetele, mis sisaldasid küsimusi ka vastajate vanemate represseerimise ja pereloome kohta. Lisaks analüüsisid nad soomepoiste ehk enam kui 3300 Soome armees teeninud Eesti mehe eluloolisi andmeid.

Teaduri sõnul oli uuringu üks eesmärk avada lääne rahvastikuteadlastele, kuidas mõjutas teine maailmasõda sündimust endises idablokis. “Eesti enda vaatest on see aga oluline mõistmaks, miks meid nii vähe on,” arutleb ta.

Tagurpidine muster

Rahvastikuteaduses seostub mõiste beebibuum kitsalt teise maailmasõja järgsete aastakümnetega ja riikidega, kus sündimuse tase oli juba enne sõda kukkunud tänapäevasele madalale tasemele. “Sündimus oli langenud ligikaudu kahe lapse juurde naise kohta. See polnud enam viis või rohkem last, nagu oli see olnud kogu varasema inimkonna ajaloo vältel,” täpsustab Mark Gortfelder.

Eestis jäi beebibuum sellises tähenduses ära. “Kui vaatame põlvkondlikku sündimust ehk tegelikku laste arvu, mida inimesed saavad, oli see 1920. aastatel sündinud naiste juures ajaloolises miinimumis,” osutab teadur. Just need naised olid teise maailmasõja järel oma peamises lapsesaamise eas. Seevastu varem madalale langenud sündimusega riikides sai sama põlvkond sõja järel just rohkem lapsi võrreldes eelnevate ja järgnevate põlvkondadega.

“Meil oli teatud vanuserühmades pärast sõda kaks meest kolme naise kohta, mis tekitas abieluturul tuntava meeste puudujäägi.” – Mark Gortfelder

Sündimust ennast kirjeldatakse kõige sagedamini summaarse sündimuskordaja abil. Eestis langes see juba 1930. aastatel, suure depressiooni aegu alla kahe lapse naise kohta. Nagu teisteski Euroopa riikides pööras sündimus siinmailgi aga alates 1930. aastate lõpust tõusule. 

Gortfelderi sõnul ei langenud sõjaga sündimus neis riikides, kus lahingutegevust otseselt polnud, näiteks Šveitsis ja Rootsis. “Eestis oli 1941. ja 1942. aastal samuti 100 aasta vaates päris kõrge sündimus. Alates 1943. aastast hakkas sündimus uuesti vähenema,” kirjeldab ta.

Sündimus oli üsna kõrge ka 1947. ja 1948. aastal, kuid jäi edaspidi madalaks kuni 1970. aastateni. “Läänemaailmas oli enne 1970. aastat kõrge sündimus ja hiljem madalam, aga meil oli vastupidi,” kõrvutab teadur.

Fakt, et sündimus sõjajärgses Eestis kahanes, pole Gortfelderi sõnul ajaloohuvilistele ülemäära üllatav: rahva mälusse on kinnistunud raske taagana vahistamised ja küüditamised. “Võib-olla ei teata, et meil oli teatud vanuserühmades pärast sõda kaks meest kolme naise kohta, mis tekitas abieluturul tuntava meeste puudujäägi. On arusaadav, et see mõjutab sündimust väga laialdaselt,” toob teadur välja.

Alahinnatud mõju

Sõja-aegsed ja -järgsed poliitilised sündmused viisid peresid lahku ning takistasid uute perede loomist mitmel moel. Osa peresid purunes, sest mehed põgenesid Läände ja naised jäid Eestisse. Paigale jäänud inimesi võidi aga arreteerida või küüditada. “Paljud said ka teises maailmasõjas surma, eriti nendes aastakäikudes, mis langesid suure mobilisatsioonikoormuse alla,” lisab Mark Gortfelder.

Eesti rahvaarv kahanes aastatel 1939–1945 enam kui viiendiku võrra 1,13 miljonilt u 886 000 inimeseni. Euroopa vaates eristuvadki eestlased ja lätlased Gortfelderi sõnul teistest rahvastest, sest põlisrahvana on neid praegu vähem kui enne teist maailmasõda.

Toonaste elusaatuste mõju on tema sõnul Eestis tunda veel praegugi, sest sündimata jäänud laste tõttu jäid sündimata ka nende lapsed ja nii edasi. “Ma ei oska täpselt öelda, kui palju eestlasi rahvusena oleks, aga arvan, et meid oleks kindlasti üle miljoni, mitte alla miljoni nagu praegu,” arutleb teadur.

Täpseid nn alternatiivajalugusid uue uuringu põhjal läbi mängida ei saa, sest mõlemal kasutatud andmestikul on oma puudused. Esiteks koguti sajandivahetuse paiku tehtud küsitluses andmeid ainult represseeritute kohta, kellel elas pool sajandit hiljem Eestis järglasi. “Me kindlasti alahindame repressioonide tegelikku mõju, kuna on palju juhtumeid, kus järeltulijaid üldse polnud või ei olnud nad 50 aastat hiljem Eestis elus,” selgitab Gortfelder.

Teiseks tugines uuring soomepoiste andmetele: viimased moodustasid aga kogu rahvastikust selgelt eristuva väikese rühma. “Me vaatame soomepoiste laste arvu. Küll aga ei taba me selle andmestikuga sündimust nende põlvkonna naistel, keda oli teatud aastakäikudes märgatavalt rohkem kui mehi,” tõdeb teadur.

“Represseeritutel lükkas see pere loomise oluliselt edasi ja mõjutas selle kaudu ka sündimust.” – Lauri Leppik

Uuringu kaasautori ja TLÜ sotsiaal- ja rahvastikupoliitika professori Lauri Leppiku sõnul oli enamik soomepoisse sündinud aastatel 1920–1925 ehk sõja ajal ja vahetult selle järel parajasti  pereloomeeas. Elulugude põhjal jagunesid sõja järel Eestisse jäänud soomepoisid nendeks, keda Nõukogude võim represseeris, ning nendeks, keda ei represseeritud. Ülejäänud soomepoisid kas said sõjas surma või põgenesid läände. “Represseeritutel lükkas see pere loomise oluliselt edasi ja mõjutas selle kaudu ka sündimust,” osutab Leppik.

Temagi möönab, et soomepoisid ei moodusta mingit esinduslikku ühiskonna läbilõiget. “Kuna nad läksid Soome armeesse vabatahtlikult, olid nad eeldatavasti parema tervisega ja ühiskondlikult aktiivsemad inimesed,” tõdeb professor. Samas on uurijatel soomepoiste kohta kogutud väga üksikasjalikud andmed.

Ehkki represseerimise mõju Eesti sündimusele osutus uue uuringu andmete põhjal arvutades tegelikust pisemaks, loodab Gortfelder jõuda tulevastes uuringutes täpsemate tulemusteni. Leppiku sõnul võib aga seekord siiski järeldada, et repressioonid mõjutasid sündimust kahel moel. Esiteks osa inimesi kas surid või ei saanud asjaolude tõttu peret luua. “Teiseks jäi summaarne laste arv madalamaks ka nendel, kellel pere moodustamine õnnestus,” tõdeb professor.

Mark Gortfelder, Lauri Leppik ja kolleegid avaldasid oma tulemused ajakirjas Population Studies.