Vjorstka selgitas välja, et Venemaa kaitseministeerium käivitas 2024. aastal eksperdimendi nimega „Võbor“ („Valik“). Venemaa erinevates osades asuvatest naiste kolooniatest hakati koguma soovijaid ja saatma taktikalise meditsiini üksustesse – eesliinil haavata saanutele esmaabi andma, vahendab Meduza.

Esimene partii naisvange valiti välja 2024. aasta alguses ühest Lõuna föderaalringkonna kolooniast.

„Nii palju, kui mulle räägiti, ei olnud seal ei valikut ega ettevalmistust ja kontingent on seal selline… [—] Neile öeldi lihtsalt, et kui vabadusse tahate, kirjutage lepingule alla. Seal read kiiresti harvenesid. Tehti endale ise lõpp peale, purjus peaga enese mahalaskmine, granaat blindaaži, mõni kõnges narkootikumide pärast, mõni tapeti armukadedusest… Ja väike osa hukkus lahinguülesannete täitmisel,“ rääkis allikas Vjorstkale.

Järgmine valik toimus sama aasta sügisel Irkutski oblastis. Selle partii jaoks organiseeriti siiski taktikalise meditsiini väljaõpe, mis kestis kaks nädalat. Instruktorid olid erasõjafirma Wagner endised võitlejad. Neist ühe sõnul oli „tüdrukute andumus pöörane“. Lõpetuseks kinkisid instruktorid igale naisele väliapteegi ja soovitasid mitte mingil juhul eesliinile ronida.

„Üldiselt, kui naised on sõtta sattunud, on see märk selle kohta, et riigis on väga kehvasti. Kui mina oleksin komandör ja mulle öeldaks, et nüüd tuuakse minu üksusse naised, lööksin ma risti ette, nagu suudan. Teie, tüdrukud, olete väga destabiliseeriv faktor. Mehed on kolmandat aastat sõjas kaevikutes ja siis tuuakse naised. Hormoonid hakkavad möllama, ükski seadus, ükski määrus ei suuda midagi tagasi hoida. Algab bardakk,“ tsiteeris Vjorstka üht instruktorit. Ta lisas, et naised teda ei kuulanud.

Allika sõnul kujunesid nendel kursustel osalenute saatused erinevateks: „Mõni sellesse vabaduse illusiooni pääsenu lasi kõigel minna. Mõni hakkas oma elu korraldama. Mõni on juba hukkunud. Väike protsent püüdis tõesti teadlikult omale vabadust välja teenida. Ma räägin eeskätt Ljudmilast.“

Ljudmila Poltarakova tegeles vabaduses aikido ja raskejõustiku mitmevõistlusega. Ta oli käega raskuste tõstmise Euroopa meister. 2019. aastal mõisteti Poltarakova narkokuriteo eest 15 aastaks vangi. Ta saadeti Irkutski oblastis asuvasse kolooniasse IK-40.

Poltarakova sõlmis kaitseministeeriumiga lepingu, õppis ettevalmistuskursustel usinalt ja sattus koos teistega 2025. aasta alguses Ukraina okupeeritud Luhanski oblastisse. Ta määrati 370. meditsiinipataljoni, kust saadeti sõjaväesanitariks 1. tankiarmee Kantemiri diviisi 12. tankipolku. Polgu komandör Sergei Žitkov kutsungiga Oskol hakkas Poltarakovat enda juurde kaevikusse kutsuma, et lasta teha meditsiinilist massaaži. Mõnel esimesel korral kõik sellega piirduski, aga siis hakkas mees Ljudmila sõnul „kätele vaba voli andma“.

„Kui talle ära öeldi, karjus, et mille kuradi pärast teie pataljoniülem teda soovitas. Selgus, et Oskol on [370. meditsiinipataljoni ülema Ramazan] Mutalipoviga ammune semu. Ja see Mutalipov olevat Ljudmilat talle soovitanud sõnadega, et ta on normaalne, teda võib põrutada,“ rääkis Poltarakova tuttav tema sõnadele viidates.

Pärast ütles Poltarakova oma tuttavale ja sõjaväeuurijale, et Žitkov vägistas ta 2025. aasta 14. veebruaril ja tegi seda siis vähemalt kogu märtsikuu. Poltarakova sõnul olid selle vägistamise tunnistajaks paljud tema teenistuskaaslased. „Sellest rääkis terve 12. polk. Ja kui aprillis helistas Oskol öösel meile blindaaži ja käskis minna talle külla tulnud diviisiülemat seksuaalses mõttes teenindama, ei kannanud ma enam välja. Hakkasin karjuma, mul tekkis hüsteeria,“ rääkis Ljudmila häälsõnumis sõbrale.

Selle stseeni tunnistajaks olid teised meedikud, kes elasid Poltarakovaga samas blindaažis, ja sõjaväepolitseinikud. Ljudmila sõnul läks Žitkovi juurde tol ööl teine naine ja teda ennast saadeti tagasi 370. meditsiinipataljoni. Poltarakova kirjutas alla paberile, et tal ei ole Žitkovile pretensioone. Ta tegi seda vabatahtlikult, kartes, et toimunust rääkimine mõjub negatiivselt edasisele teenistusele ja autasude saamisele, et tema kriminaalkaristus tühistataks, teatas Vjorstka.

2026. aasta juunis sai Poltarakova haavata ja sattus sõjaväehaiglasse. Seal hakkasid talle tema sõnul saabuma ähvardavad telefonikõned ja nõuti, et ta deklareeriks uuesti pretensioonide puudumist Žitkovile. Siis teatas Poltarakova vägistamisest 1. tankiarmee sõjaväeprokuröri asetäitjale ja avaldas oma loo ühes sõda toetavas Telegrami kanalis.

„Ma võin öelda, et me oleme kõik õigusteta orjad. Tahad saada haavata saamise eest autasu? Sa oled vang, sulle pole ette nähtud! Mind tõmmati autasu saajate hulgast maha! [—] Tahad pärast kaheksat kuud põrgulikku tööd eesliinil puhkusele? Sa oled vang, sulle pole ette nähtud! Tahad pärast eesliinil ellu jäämist lihtsalt haiglas puhata? Sa oled vang, sulle pole ette nähtud! Nii tihti ei ole minu kuritegu mulle veel kunagi nina alla hõõrutud! Ma teenin ausalt alates lepingu sõlmimise esimestest päevadest, ei peida end haiglates, alati eesliinil. [—] Koloonias ei ole mind nii alandatud kui armees,“ rääkis Poltarakova ühes oma videopostituses.

Kui Poltarakova tegi avalduse vägistamise kohta, teatati talle, et ta saadetakse lahinguülesannet täitma. Ta keeldus, pidades seda katseks temast lahti saada. Alates 15. juulist ei saada Ljudmilaga enam ühendust. Ta jõudis tuttavatele öelda, et haiglasse tuli talle järele sõjaväepolitsei. Vjorstka selgitas välja, et Poltarakova on elus ja viibib eesliinil. Tema kohta algatati kriminaalmenetlus keeldumise pärast käsu täitmisest. Vägistamise uurimist ei alustatud. Žitkov ülendati 2025. aastal Kantemiri diviisi ülema kohusetäitjaks.

Samaaegselt Poltarakovaga kadus side ka teise Irkutski oblasti kolooniast 370. meditsiinipataljoni määratud ja vägistamiskatsetest teatanud endise vangi Darja Tširuhhinaga.

„Ma olen sellises punktis, et minu juurde tuleb mingi mees ja ütleb, et ta on FSB-lase vend ja ta viskab mulle granaadi blindaaži, kui ma talle ei anna. Kas ma saan selle kohta kellegi poole pöörduda, teie?“ küsis Tširuhhina telefoni teel staršinalt. Selle vestluse salvestus avaldati naise palvel ühes sõjateemalises vestlusfoorumis.

Tširuhhina kaebas ka raske töö ja terviseprobleemide üle: „Isegi koloonias oli rohkem õigusi tsiviilprobleemide lahendamiseks… Mul tekkis sõjas diabeet. Ma olen korduvalt meditsiiniabi saamiseks väejuhatuse poole pöördunud, mille peale visati mind pool aastat lihtsalt välja. Meie väejuhatus on teinud manipulatsioonide ja survega nii, et ma kirjutasin raporti ravist keeldumise kohta. Kui nende juurde tulevad tärnidega onud, peidetakse meid spetsiaalselt ära, et me midagi üleliigset ei ütleks…“

Teised naised kolooniast, kellega Vjorstka rääkis, teatasid vabatahtlikest suhetest rindel, mille tulemusena sündisid lapsed.

Vjorstkaga rääkinud naised ütlesid, et teavad endiste vangide hulgas vähemalt kolme rindel sünnitanut. Sünnitajaid on ähvardatud laste varjupaika saatmisega, aga neil on õnnestunud nad kaugetele sugulastele üle anda. Ise jätkasid nad „sunnikorras“ teenimist, rääkisid allikad.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (10)