Uuslavastus
“Baskin”
Autorid: Ott Kilusk, Tarmo Kiviväli, Maarek Toompere, Marko Matvere
Lavastaja: Marko Matvere
Muusikajuht: Siim Aimla
Kunstnik: Karmo Mende
Videokunstnikud: Maarek Toompere ja Mare Kõrtsini
Valguskunstnik: Petri Parrik
Koreograaf: Liisi Org
Osades: Mait Malmsten, Sepo Seeman, Ester Kuntu, Jan Uuspõld, Priit Strandberg, Birgit Sarrap, Peeter Oja, Kalle Sepp, Marianne Leibur, Mart Toome, Liina Tennosaar, Katrin Pärn, Marko Matvere jt
Esietendus 25. juulil Kiidjärve pargis Põlvamaal
Olin Kiidjärvel kolmandat suve, varem on vaadatud “Ada” ja “Rohelised niidud”. Tõsi ta ju on, et laitmatult sissetöötatud, looduslikult kaunis mängupaigas toimuvad suurejoonelised suvelavastused kulgevad üsnagi sarnase šnitiga, nii et kui kedagi juhtub tabama esmaeufooria, siis uskuge, see läheb üle. Aga teisest küljest on “Baskin” minu jaoks varasemast isiklikum, kuna teatrimaailm tuttavam ning mitme tegelasega olnud rõõm ja au isiklikult kohtuda.
Eino Baskini (1929 – 2015) kirev elukäik ja talent ei mahu naljalt ühte lavastusse äragi. Meenutagem, et juba 2105. aastal esietendus Tartu Uues Teatris Ivar Põllu autorilavastus “Baskin ehk Nalja põhivormid”, kus Katrin Pärn ja Janek Joost suutsid kahekesi luua vaimustava rolligalerii, see väikese saali kammerlik lavastus püsib eredana mälus.
Katrin Pärnast saab ka Kiidjärve “Baskini” mõjus raamtegelane, tema esituses muutub laul “Send in the Clowns” näitleja saatuse kvintessentsiks. Ja Baskini tuntud intermeedium “Kunstisaalis” kujuneb Pärna esituses ekstra peeneks, sisutäpseks, üldistushaardega imiteerimiseks. Võrdluseks: kui Mait Malmsten esitab estraadinumbrit “Tehnikaajastu”, tulevad Baskini intonatsioonid jälle selgesti meelde ja kohati lööb läbi Malmsteni enda hääle kõlavärv. Aga see pole kaugeltki etteheide, pigem avardab parodeerimist.
“Baskin” Autor/allikas: Kalev Lilleorg
Tunnustust ja tõsist lugupidu väärivad Eino Baskini kaks osatäitjat: Sepo Seeman ja Mait Malmsten loovad mõlemad rolli sundimatu elegantsiga, mängivad Baskinit sarmika džentelmenina, ei milligrammigi labasust. Sest eks mõnel partneril mõnel lavahetkel tule ette sedagi, ütleme siis, pehmelt väljendudes, et rollist johtuvalt. No näiteks jääb üpris üheplaaniliseks Ilmar Tammuri (Kalle Sepp) ja Egon Ranneti (Marko Matvere) etteaste, võinuks äkki lisada paar repliiki Ranneti kurioossest näidendist “Kadunud poeg”, kui sellele juba viidati.
Otsekui vastukaaluks laulavad naised Baskini kohtuprotsessil “Kriminaaltangot”, mis üksiti Ranneti näidendi pealkiri, seega topelt-kujund. Tõtt-öelda mõjus kentsakalt kohatuna ka Ervin Abeli karikeerimine, see pole kivi osatäitja Priit Strandbergi kapsaaeda, aga pani mõtlema, et mistarvis samastada ja lamestada Abelit estraadliku rollimaneeriga.
Üks vaimukamaid momente on, kuis Seeman vanema Baskinina lavastab iseenda elu, nimelt vastikut stseeni nuhi (Jan Uuspõld) ja fiktiivse seltsimehe Mihhail Unniga (Peeter Oja). Siit peegeldub Baskini üleolek aja nõmedusest. Nagu ka Malmsteni – Baskini tülpimusevarjundiga aristokraadipilgust totra kohtumõistmise vältel.
Baskini naistelembust markeerib leidlikult tango tantsimise elukestev refrään. Kujunduses korduvad lipsud, näeme viidet Baskini lavastusele “Revident”, kus külaliskunstnikuks oli Sergei Tjunin (Vanalinnastuudio 1987). Videokujunduse üks sisulisi tipphetki sünnib teises vaatuses, kui Baskini töörabamise taustal näeme sakilist elektrokardiogrammi nagu ohumärki süvenevast südamehaigusest.
Sakilisuse võiks laiendada omamoodi kujundiks kogu lavastusele, kus hetked ja karakterid vahelduvad kärmesti, kireva kaleidoskoobina. Marko Matvere lavastus on kahtlemata musikaalne, laulud ei mõju omaette numbritena, vaid võimendavad kontrastseid hetki Baskini saatusest. Nõnda kujuneb üheks tipphetkeks Matvere väärikas etteaste Georg Otsana, viipena Urmas Vadi muusikalile “Georg” (2005), samas kasvab don Quijote tõotuselaul (“Mees La Manchast”) kujundikaalukaks.
Osatäitmisi on kahe Baskini kõrval nõnda rohkesti, et kõiki rollinimesid kavalehelt ei leiagi. Uustulnukana Kiidjärve truppi sulanduv Ester Kuntu mängib noort Ita Everit südamliku taktitundega, imiteerides äratuntavaks mõne intonatsiooni või naerutooni, järgides aga läbivalt tegelase hingeilma. Ka Katrin Pärnal on oma Everi-hetked, ainuüksi lustakas viivuke “Igihalja vaatemängu” vanamutikese kalpsamisega pälvib vaheaplusi.
Nõtke, intelligentse ja ajatustäpse erinevate tegelaste portreteerijana on end Kiidjärvel üha tõestanud Priit Strandberg, nüüd lisandub tema rolligaleriisse võrratu Jüri Järvet. Üks naljakamaid stseene on, mismoodi Järvet oma vigases vene keeles püüab hääldada kuningas Leari teksti. Miks küll Baskin korduvalt rõhutas, et Järvetil puuduvat laval sentimentaalsus, soojus, lüürika?! Eks see jääbki suureks teatrilooliseks arusaamatuseks – või inimlikuks paradoksiks. Imetabaselt saab see lavastuses kummutatud napi kaadriga filmist “Kuningas Lear”: need Järveti haavatavad lapsesilmad, isegi mustvalges filmis helesinised silmad, tühistavad Baskini hinnangu sekundiga.
“Baskin” Autor/allikas: Kalev Lilleorg
Nagu Kiidjärvel suvelaval tavaks, pikitakse sündmustikku dokumentaalkaadreid tegelastest. Üks lahe sürpriis minu-ealisele on Bruno Oja või O’Ya laul hiigellinnust! Voldemar Panso puhul, keda mängib Mart Toome, valiti üldtuntud filmikatkend, kus Panso teatraalselt kurjustab, et ta ei kuule näitlejaid. Kuna ses kaadris näeb hilisemat Pansot kui parajasti laval kestev Tammuri aeg draamateatris, võinuks ehk leida midagi ajakohasemat?
Kripeldama jääb ka Roman Baskini (Jan Uuspõld) põgus ilmutamine telesaate “Isad ja pojad” kaudu. Miskipärast ootasin kangesti Cyrano de Bergeraci… Aga siinkohal tuleb meelde, kuis just Roman Baskin taunis kriitiku oma pisuhända, sestap häbenen.
Tervikuna sööbib “Baskin” mällu tragikoomilisena, vaheldusrikkalt kardiogrammi-sakilisena, ent vaieldamatu austusavaldusena andeka, stiilse, välise näitlejasära varjus hämmastavalt katsumusteküllase elusaatusega Eino Baskini vastu.
Selleks suveks on “Baskini” lavaelu lõppenud, 2027. aasta piletid tulid müügile. Huvitav, kellega trehvame Kiidjärvel ülejärgmisel suvel?!