Uuslavastus
“Luba mul kuulata”
Dramaturg-lavastaja Arlet Palmiste
Muusikaline kujundus: Emma Lotta Kivberg
Lavakujundus: Riina Vanhanen
Valguskujundus: Jaanus Tüli
Kostüümikunstnik Jana Wolke
Osades Elina Reinold ja Emma Lotta Kiviberg
Ansambel koosseisus Uku Zolgo, Maria Mänd, Kertu Zahharov, Emma Lotta Kiviberg
Dramatiseeringu koostamisel on kasutatud Imbi Paju raamatuid “Tõrjutud mälestused” ja “Kõige taga oli hirm”
Esietendus 16. juulil Kuremaa teatriaidas Jõgevamaal
Piibe teatri selle suve dokumentaaldraama “Luba mul kuulata” on tugevas mõttelises dialoogis möödunud suvel esietendunud “Viimase metsavennaga”, kus vabadusvõitleja Ruuben Lamburi (1925 – 2024) eluteed vahendab mõjusalt Raivo E. Tamm. See lavaelu jätkub.
“Luba mul kuulata” põhineb Aino Paju (1930 – 2026) ja tema kaksikõe Vaike Tihase elulool, alusmaterjalina on kasutatud Aino tütre Imbi Paju raamatuid. Selle tundliku mälulavastuse muudab eriliseks ka tõik, et Elina Reinoldi lavapartneriks on tema tütar Emma Lotta Kiviberg, kes üksiti ka muusikaline kujundaja ja laval musitseeriva ansambli juht. Muusika ja laulud rütmistavad lavastust, noored muusikud lisavad erksat energiat ja elurõõmsat vitaalsust.
Riina Vanhaneni kujunduses püüdsid pilku ehedad fotod Kukenoosi küüni kiviseinal, meenutusi vahendades osutab ja toetub Elina Reinold neile piltidele. Oluliseks muutub lavaruumis aken, mille avamine ja sulgemine on tähenduslik. Kohe alguses, kui tütar saabub öölaulupidude vabanevas elevuses, tegevusaeg 1988. aasta, sulgeb ema igaks juhuks akna, kartuses, et keegi kuuleb-kuulab kurjalt pealt. Hiljem see hirm kordub, kuni jõuab kätte hetk, mil ema ise akna valla lööb.
Akna taustal püüab pilku ka valge ja must kangas, kus Jaanus Tüli valguskujunduses võib aimata sinavat helki kui sinimustvalget minevikku, millest saab jälle olevik. Seinal oleva kella osutite tagurpidi liikumist ma kohe ei märganudki, kaaslased juhtisid sellele tähelepanu. Kuna ühe võtmetekstina kõlab laval Marie Underi “Jõulutervitus 1941”, seostub see kell ka luulereaga: “Olen nagu tagurpidi sõudja…”.
Elina Reinold jagab ema rollis valusaid mälupilte Teisest maailmasõjast ja Siberi vangilaagrist, Underi luulekeeli öeldes “kiviränki hetki”, teeb seda kargel toonil, samas ometi mitte distantseeritult, vaid olles pilgeni mälestuste sees. Piibe teatri sotsiaalmeedia lühiintervjuus annab Reinold vastuse, mis on tema jaoks rolli väljakutse: “Kuidas hästi kõva häälega mängida nii, nagu tegelikult mõtleks ja mitte midagi ei ütle”. Ka selle vastuselause sees peab näitleja pausi, otsides täpseimat sõna. Need pausid, tulvil pingestatust ja tasast meeleliigutust, läbistavad ka tema lavamonolooge, andes kaasa elavale, kaasa tundvale publikule hingetõmbesekundeid.
Teises vaatuses muutub meeleolu tasahaaval rõõmsamaks. Ühe ajastu märgina tuuakse mängu soomlaste Mehukatti, seda rüübates ja viinaga timmides vallanduvad keelepaelad. Ka anekdoodid kannavad ajamärke, tõepoolest, kas tänased noored teavad veel miskit Tšapajevist ja Petkast. Emma Lotta Kiviberg elujulge ja lootusrikka tütre osas on emale hea, toetav partner, nii sõnas kui pillimängus ja laulus vaba ja orgaaniline.
“Luba mul kuulata” on pealkiri, mis toonitab mälu edasiandmise vajalikkust. Nii on Arlet Palmiste lavastuse adressaadiks nii ema kui tütre eakaaslased, kõige parem veel, kui vaatavad põlvkonnad koos. Praegu, taas nõnda hapras ajas, muutub sild minevikuga aina olulisemaks.
Mainitud Marie Underi luuletus “Jõulutervitus 1941” kujuneb ka lavastuse lõppakordiks, mida ema ja tütar koos loevad, jagavad. Katkedes luuletaja pingsa küsimusega: “…kas me kunagi veel oma meeli / saame tarvitada rõõmu hääks?” Edasised salmid on endamisi juurde mõeldavad, aga küsimus siiski loodetavasti retooriline, sest nii Ruuben Lamburi kui Aino Paju mälestused on ju ennekõike ellujääjate lood.
Piibe teater on kujunenud ausaks kohtumispaigaks aegade sillal. Need kohtumised teevad hingele head.