Ministeerium tahab prognoosi aastateks 2030-2050. Lukase sõnul hakkab pilt eriti kurvaks muutuma 2040. aastast, kui madala sündimusega aastatel sündinud lapsed hakkavad gümnaasiumisse jõudma. «Mis see gümnaasium siis üldse on, see saab olema eraldi prognoosimise koht,» sõnas ta, kuid nentis, et see murekoht on juba ammu laual olnud.
Mida siis teha aastaks 2040, et tühjade koolide sulgemisel jääks elu maapiirkondadesse ikkagi alles? Selleks, et maapiirkonnas hoida tugevaid õpetajaid või koolijuhte, kes kohalikul tasandil vajaliku õhkkonna looks, on Lukase hinnangul vaja tingimusi, et inimesed ära ei väsiks: «Liiga palju reforme ja rabelemist haridusministeeriumis on viimastel aastatel väsitanud ka haridusvaldkonna inimesi.»
Lukase sõnul puudub ametnike seas arusaamine, mida tähendab piirkonna elu säilimine: «Missugused funktsioonid ja teenused peavad olema või kuidas neid säilitada olukorras, kus tahaks muudkui optimeerida ja asju keskustesse koondada. Regionaalpoliitikaga on Eestis aastakümneid mööda pandud ja see maksab hariduspoliitikas kätte.»
Kui riigihankega tehakse järjekordne uuring, tuleks Lukase sõnul meelde tuletada tänavust inimarengu aruannet, mille järgi on erinevaid haridusteemalisi analüüse tehtud juba meeletul hulgal, kuid need on kukkunud kuhugi auku. «Lisauuringu tellimine selles olukorras… Mulle meenutab see ikkagi natuke lapselikku lähenemist või kodust lähenemist, et ostame lapsele palju mänguasju ja äkki ta siis mängib,» tõi ta võrdluse, rõhutades, et olemasolevaid uuringuid tuleb ära kasutada.