Eesti tööturu tervist lahates räägime oskuste nappusest, vähesest sisserändest, madalast tootlikkusest, haridussüsteemi lonkamisest ja sellest, et tööturule siseneb järjest vähem noori. Hoopis vähem räägime inimestest, kes on juba välja õppinud, kogemustega ja tööandjale vajalikud, kuid kaovad tervise tõttu tööturult liiga vara, kirjutab Mart Vain.
Statistika maalib meile pildi, mis peaks iga tulevase pensionäri panema vähemalt kulmu kergitama. Kuigi oodatav eluiga rühib reipalt 80 aasta suunas, jõudes 2025. aastaks 79,8 aastani, on medalil palju süngem pool. Riiklik pensioniiga on nihkunud stabiilselt ülespoole ja saavutanud 65 aasta piiri, kuid samal ajal tammub inimeste tervena elatud aastate arv peaaegu paigal ning oli 2025. aastal 57,3 aastat, tooduna ka joonisel.
Seega näeme statistikaameti andmetele tuginedes kurba pilti. Keskmine eestimaalane peab enne väljateenitud pensionile minekut elama ja töötama ligi kaheksa aastat, kuigi tervis on juba käest libisenud ning seetõttu on nii panus tööellu kui ka isikliku elu kvaliteet väga nigel. Kui viimase kümne aasta trendi vaadata, siis lõhe kasvab, sest pensioniea kasv on kiirem kui tervena elatud eluaastatel.
Kui vaadata rahvastiku senist statistikat, siis nii tervena elatud eluaastad kui ka oodatav eluiga on kasvanud jõudsalt ehk ligi kaks aastat, samal ajal tervena elatud aastad enam kui poole vähem ehk alla aasta. 2024. aastal konkurentsivõime ekspertkogu raport riigikogule toob Eesti ühe suurima konkurentsivõime pidurina esile tervena elatud aastate määra, mis on Euroopa Liidu üks madalamaid.
Samal ajal on nii IMF 2023. aasta hindamise kui ka OECD 2024. aasta majandusülevaates nimetatud teiseks konkurentsi takistuseks kvalifitseeritud tööjõu puudust, mis on Eestis üks Euroopa Liidu suurimaid. Seega, kui suudame teha parimaid valikuid inimeste, sh kõrgelt kvalifitseeritute tervisesse panustamise osas, siis on need inimesed võimelised ka kauem tööturul olema.
Eelpool mainitud riigikogule esitatud raportis tuuakse välja, et terved inimesed saavad riigi konkurentsivõimesse ja tootlikkuse kasvu enam panustada nii tööturul osalemise, tööaja kui ka isikliku panusega.
Peame arvestama, et igal aastal viibib Eestis üle 17 000 inimese enam kui kahe kuu pikkusel haiguslehel. Ligikaudu 40 protsendil neist tuvastatakse veel sama aasta jooksul osaline või puuduv töövõime. Teisisõnu jääb tervise tõttu tööelust pikemaks ajaks kõrvale ligikaudu Viljandi linna jagu inimesi ning suur osa neist ei tule senises mahus enam tööturule tagasi. Samamoodi ei saa nad pühenduda oma hobidele või igapäevasele heaolule.
Raport viitab lõhele, mida on raske ignoreerida. Me küll elame kauem, kuid kas me elame kauem lihtsalt selleks, et kauem põdeda? Kui riik ootab meilt pikemat töökarjääri, peab midagi muutuma ka rahvatervises, vastasel juhul on tuleviku pensionärid mitte elurõõmsad rändurid, vaid haiged töötajad.
Ennetus ja õigeaegne efektiivne ravi on lahenduse alguspunkt
Lahendus ei ole arusaadavalt lihtne ega kiire. Ühelt poolt tuleb oluliselt panustada terviseennetusse nagu rõhutavad viimasel ajal üha enam nii sotsiaalminister, eksperdid kui valdkonna vastutavad ametnikud. Päris tõsiselt on juba asutud tegelema tervislike eluviiside ja ohutu ning terve töökeskkonna teadlikkuse kasvatamisega, mis on hea alguspunkt terviklahendusele.
“Ei ole võimalik päevapealt ümber pöörata ühiskonna osa väärtushinnanguid alkoholi tarbimisele või liikumisharjumustele.”
Kõike ennetada pole muidugi võimalik ja lihtne pole kiiresti aastakümneid kehtinud norme väärata. Pean silmas keskkonnast, geneetiliste soodumusest või krooniliste haigustest põhjustatud tervisemuresid ja vanusest tingitud piiranguid. Samuti ei ole võimalik päevapealt ümber pöörata ühiskonna osa väärtushinnanguid alkoholi tarbimisele või liikumisharjumustele.
Seega on valemi teine pool mudeli loomine, mis mõõdaks tervisekasu ühiskondlikus vaates. See aitaks meil üldse aru saada, millised investeeringud aitaksid jõuda parima tulemuseni. Näiteks kas ühe inimese harvikhaiguse ravi n-ö pealtnäha kallis hind toob meile ikka kahju või hoopis aastakümneid veel aktiivse tööturul osalejana suurema kasu. Või samamoodi, kas uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ja raviviiside rahastamine on hirmkallis väljaminek või toodab meile rahvuslikku rikkust pikemas vaates.
Nii näiteks ütleb paari aasta tagune sclerosis multiplex’i uuring, et kui võrrelda ainult ravimi või teenuse otsest hinda, võib kallim lahendus näida ebamõistlik. Kui aga kallim ravi võimaldab inimesel jätkata töötamist, vähendab haiguspäevi, lükkab edasi püsiva töövõime kao ning vähendab lähedaste hoolduskoormust, võib see olla ühiskonnale hoopis odavam.
Kogumõju mõõtmine annab parima sisendi
On oluline, et otsustajad ehk poliitikud, sotsiaalministeerium ja tervisekassa teaksid, mida tervisesüsteemi aastase investeeringu, mis on varsti juba 2,6 miljardit eurot, eest vastu saadakse. Üks osa sellest on tulemuspõhine rahastamine, millest viimasel ajal õnneks üha enam räägitakse. See tähendab, et me ei mõõda enam ravijuhtude, protseduuride, vatitikkude arvu, vaid seda, kas patsient sai terveks või toimus paranemine.
Vähemalt sama oluline on mõista, milline on teenuste, ravimite, digilahenduste ja teiste sekkumiste kogumõju, mille eest tervisekassa meie maksude eest maksab. Teisisõnu, piirduda ei tohiks kitsalt kliinilise mõjuga, vaid mõjuga ühiskonnale. Kui inimene paraneb, siis suudab ta tööl käia, makse maksta, ei vaja perekonna või hooldaja abi ega kurna riigi niigi auklikku, toetusteks kuluvat rahakotti.
Alustada võiksime sellest, et loome arusaadava ja läbipaistva valemi, kuhu riigi terviseraha läheb ning kuidas ta parimal moel meie inimeste tervisesse, tööturu tootlikkusse ja majandusse tagasi saab anda. Praegu arusaama ei ole, niisiis viimane aeg enne suuri valimislubadusi selle loomisega algust teha.