Taiwani väinast Penghu kanalist leitud vanade luude analüüs näitab, et ligikaudu 45 000 aastat tagasi sealmail elanud Denissi inimeste pikkus võis küündida 190 sentimeetrini. Järelduste paikapidavust pole aga veel kontrollinud sõltumatud teadlased.
Merepõhjast väljatõmmatud sääre- ja reieluu osutavad, et muistse inimliigi keha oli võrreldes oma kaasaegsetega harukordselt suur. Uurijate hinnangul võisid denislased kasvada kuni 190 sentimeetri pikkuseks ja kaaluda üle 90 kilogrammi. Pikkade ja massiivsete jalaluude anatoomilised eripärad viitavad suurele kehalisele koormusele ja väga liikuvale eluviisile.
Omaaegsed tippkiskjad
Tänapäeval loksub luude leiukohas merevesi, kuid jääaegadel oli merepind sadakond meetrit madalam. Praegune merepõhi moodustas Taiwanit Aasia mandriga ühendava maasilla, kus laiusid lammid ja avatud rohumaad. Tollases savannilaadses ökosüsteemis rändasid ringi suured rohusööjad, näiteks pühvlid, hirved ja tänapäevaks maamunalt kadunud sirgete võhkadega elevandid Palaeoloxodon namadicus. Selline loomastik pakkus muistsetele inimestele rikkalikku toidulauda.
Piirkonnas elanud inimliikide määramisel olid teadlased sunnitud leppima seni aga vaid luude välise kuju uurimisega. Soojas ja niiskes kliimas hävib DNA üsna kiiresti, jättes geneetikud lõunapoolsematel laiustel sageli tühjade kätega.
Nüüd eraldasid Taiwani ja Jaapani teadlased Penghu sääreluust 45 000 aasta vanust kollageeni ja otsisid paleoproteoomika ehk valguanalüüsi abil spetsiifilist aminohappelist vöötkoodi. Denisova inimesele ainuomane valgujärjestus tõestas veenvalt, et merepõhjas puhanud luud kuulusid just sellele haruldasele liigile.
Lisaks uurisid nad biokeemiliselt säilmete süsiniku- ja lämmastikuisotoope. Luu suur lämmastikusisaldus kinnitab, et Taiwani denislased paiknesid omal ajal toiduahela tipus. Uuringu autorite sõnul vastab leitud aminohapete ja isotoopide suhe troofilisele tasemele 2,9, mis iseloomustab üksnes maismaaloomadest toituvale kiskjale.
Eraldiseisvas analüüsis ei ilmnenud märke, et denislased oleks püüdnud kala või söönud mereande. Uurijate sõnul sarnaneb selline tugevalt loomsele valgule tuginev menüü Euroopas elanud kiskjalike neandertallaste toidusedeliga.
Kaks liiki võisid seguneda
Ühtlasi murravad leiud teadatuntud bioloogilist seaduspära. Bergmanni reegli järgi kasvavad jahedamas kliimas elavad imetajad soojakao vältimiseks kogukamaks, soojemas kliimas aga muutuvad kehamõõtmed väiksemaks.
Taiwani hiiglased lükkavad selle seaduspära ümber. Suur kehamass oli denislastele ilmselt hädavajalik, et jahtida edukalt avamaastikul saakloomi. Autorid märgivad, et Denissi inimeste suur ajumaht võis olla osaliselt suurte kehamõõtmete biomehaaniline tagajärg.
Lisaks märkas töörühm reieluul isevärki anatoomilist tunnust ehk pilastrit. Sarnane anatoomiline paksend iseloomustab tavaliselt aktiivselt ringi liikuvaid anatoomiliselt moodsaid kütte-korilasi, kuid puudub reeglina varasematel arhailistel inimliikidel. Teadlased oletavad, et Denissi inimesed võisid rännata sama palju kui esimesed kaasaegsed inimesed, kasvatades oma reielihastega luudele sõltumatult tugeva luuharja. Teine seletus pakub välja, et denisovlased said selle anatoomilise kingituse otsese ristumise käigus nüüdisinimeste esivanematelt.
Radiosüsinikudateeringu põhjal on segunemise hüpotees nüüd geograafiliselt ja ajaliselt igati usutav. Ligikaudu 45 000 aastat tagasi asustas nüüdisinimene juba suuri alasid Lõuna-Aasiast Austraaliani. Taiwani väin ja Kagu-Aasia laiemalt oli ilmselt risttee, kus kahe inimrühma teed paratamatult kohtusid.
Hoolimata võimalikust kokkupuutest kasutasid liigid ellujäämiseks väga erinevaid strateegiaid. Uurijad nendivad, et Kagu-Aasiasse jõudnud Homo sapiens kohanes kiiresti troopiliste vihmametsadega ning ehitas meresõidukeid ja esimesi õngekonkse. Samal ajal jäi Denissi inimene truuks avatud rohumaadele ja küttis endistviisi suuri saakloomi.
Muistsetele hiiglastele võiski ajapikku saatuslikuks saada muutuv keskkond. Teadlaste hinnangul on denislaste väljasuremise peamine põhjus suutmatus kohaneda peale tungivate vihmametsade ja muutuva taimestikuga: toidubaas kadus neil lihtsalt jalge alt. Siiski ei välista uurijad võimalust, et denislastel tuli piirkonda saabunud uute ja leidlikumate inimestega ressursside nimel konkureerida.
Vaja oleks veel luid
Lõplike järelduste tegemist raskendab leitud materjali ebatavaline päritolu. Mõlemad jalaluud tulid merepõhjast päevavalgele juhuslikult, kohalike kalameeste traalvõrkudega. Kuna tegu polnud tavapäraste arheoloogiliste väljakaevamistega, pole võimalik teadlastel aimu saada laiemast leidude kontekstist. Teada pole seegi, kas vaadeldud kaks luud kuulusid samale või eri indiviididele.
Merekeskkond seadis omad piirangud ka proovide laboritöötlusele. Töörühma sõnul oli vana sääreluu soolasest mereveest nii läbi imbunud, et puhta vana valgu kättesaamiseks tuli appi võtta uuenduslik ultrafiltratsiooni meetod. Säärase eelneva puhastamiseta oleks saastunud materjal andnud vanuse ja isotoopide määramisel moonutatud tulemuse.
Teisisõnu on vaja Kagu-Aasia keerulise asustusloo täpsustamiseks lisamaterjali. Uuringu autorite sõnul tuleb Denissi inimeste laiema leviala ja kadumise tegelike põhjuste mõistmiseks leida juurde uusi, kindla vanusega fossiile. Iga uus luukild aitab paremini mõista, kuidas jagasid nüüdisinimeste kauged eellased mandrilava seal juba ees oodanud n-ö inimkiskjatega.
Uuringute esmaversioonid on leitavad võrguvaramust bioRxiv.