Pärast laulmist jäi Minna ootama, et mees tema juurde tuleks. Esa aga istus rahulikult edasi. Kui sõber utsitas teda esimest sammu tegema, vastas ta enesekindlalt: „Küll ta ise siia tuleb.“ Nii läkski. Minna otsustas ise vestlust alustada. „Mõtlesin, et tahan teada saada, kes see mees on. Tema pilk jäi mind kuidagi kummitama.“

Et nad sel õhtul üldse kohtusid, oli vaja mitut õnnelikku kokkusattumust. Mõlemad olid varem mõelnud, et Playa del Inglési nad enam ei sõida, kuid sattusid sinna siiski samal ajal. Lisaks otsustas Minna täiesti juhuslikult õhtul veel kord samasse karaokebaari tagasi minna. Ülejäänud õhtu möödus koos rääkides, lauldes ja tantsides. Sellest päevast alates pole nad enam lahku läinud.

Koos on lihtne ja hea olla

Minna oli kogu elu elanud üksinda. Tal oli olnud küll suhteid, kuid ta polnud kunagi kellegagi koos elanud ega olnud kihlatud või abielus. „Olin oma eluga rahul. Mul olid head sõbrad ja koer Martta. Arvasin, et vananeme Martaga kahekesi.“

Esal oli selja taga aastaid tagasi lõppenud abielu, millest on tal tütar ja kaks lapselast. Kohtumine Minnaga muutis tema elu täielikult. „Olin alati arvanud, et ükski mees ei saaks minu juures elada, sest mul olid välja kujunenud oma harjumused. Aga kui kohtad õiget inimest, läheb kõik üllatavalt loomulikult. Meil on koos väga lihtne olla,“ ütleb Minna.

Tema sõnul on Esa lahke, hooliv ja rahulik. Esa omakorda ütleb, et armastab Minna juures tervikut. „Küsisin temalt naljatades, mis viga sinus küll on, et oled kuuekümneselt veel vallaline. Siiani pole ma ühtegi viga leidnud. Me pole isegi kordagi tülitsenud.“

Sõprade sõnul käituvad nad nagu värskelt armunud teismelised. Mõlema jaoks on olulised puudutused, lähedus ja füüsiline hellus. „Meie vahel on tugev seksuaalne tõmme ja nii peabki olema. Minu jaoks ei piisa sellest, et teine inimene on lihtsalt tore,“ ütleb Minna.

Tänavu juunis, poolteist aastat pärast esimest kohtumist, paar kihlus. Kõige rohkem üllatab neid endid see, kui suur igatsus tekib lahus olles, kuigi mõlemad olid aastaid harjunud üksinda elama. „Me magame alati ühe teki all,“ ütleb Minna.

Kui neilt küsida, mis tunne on hommikul ärgata ja näha kallimat enda kõrval, vastavad mõlemad ühe sõnaga: „Imeline.“

Teadlaste sõnul pole hilisemas eas armumine sugugi erand. University of New Hampshire’i teadlased uurisid 60–83-aastaste vallaliste kogemusi ning jõudsid järeldusele, et soov armastada ja olla armastatud ei kao aastatega. Vastupidi – paljud tunnevad, et just küpsemas eas osatakse head suhet rohkem hinnata.

Uuringust selgus, et emotsionaalne lähedus, usaldus ja ühised kogemused on küll väga olulised, kuid tähtsaks peetakse ka füüsilist lähedust. Mitmed uuringus osalenud ütlesid, et ilma kallistuste, puudutuste ja intiimsuseta meenutaks suhe pigem sõprust kui armastussuhet. Teadlaste sõnul lükkab see ümber levinud arusaama, nagu kaoks vajadus romantika ja läheduse järele vanusega.

Samas tõdesid osalejad, et vanemaks saades muutuvad ootused partnerile. Välimuse asemel hinnatakse rohkem usaldusväärsust, hoolivust, huumorimeelt ja seda, kui lihtne on teise inimese kõrval olla.

Teadlased rõhutavad, et vanusega võivad keha ja seksuaalsus küll muutuda, kuid see ei tähenda romantika lõppu. Paarid leiavad uusi viise läheduse väljendamiseks ning kohandavad oma ootusi vastavalt eluetapile. Nende hinnangul tasub ühiskonnas rohkem rääkida sellest, et armastus, intiimsus ja õnnelikud paarisuhted ei kuulu ainult noortele. Ka kuuekümnendates, seitsmekümnendates ja veel hiljem võib uus suhe pakkuda turvatunnet, rõõmu ning parandada eluga rahulolu.

Allikad: Anna.fi, University of New Hampshire

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (4)