Premium liiga punane latern Narva Trans alustas hooaega kahe noore väravavahiga, kel ühtekokku kolm kõrgliigakohtumist. Nüüd on Daniil Pareiko kaks viimast kohtumist pingil istunud ning klubisse toodi juurde 23-aastane hispaanlane Iker Venteo.
“Tegevjuht seletas kõik ära, tahetakse konkurentsi tõsta,” viitas Pareiko Konstantin Burdakovi öeldule Soccernet.ee-ga vesteldes. “Iga uus konkurent tähendab väravavahi jaoks kahte varianti. Esimene: sa vaatad olukorrale otsa, hakkad endalt rohkem nõudma, pingutad rohkem ja näitad, et väärid seda kohta. Teine variant on alla anda ja olukorraga leppida. Rohkem variante tegelikult ei ole.”
Endise Eesti koondise esikinda sõnul ei saa väravavaht kunagi kindel olla, kas oled esimene või teine number. “Ma loen ja kuulen kogu aeg: esiväravavaht, teine väravavaht. Mina niimoodi asju paika ei paneks ja Daniilile sellist lubadust ka ei antud, et ta esimene väravavaht kindlasti on,” jätkas Pareiko.
“Pingutada tuleb iga päev ja igas mängus ennast tõestada. Olukord võib väga kiiresti muutuda. Või vastupidi – sa kindlustad oma koha ja mängid terve hooaja. Kõik sõltub väravavahist ja sellest, kui hästi ta sellest aru saab. Tänapäeval räägitakse minu arvates liiga palju sellest, kes on esimene ja kes teine väravavaht. Kohe pannakse mingid klišeed külge ja mind see häirib. Täielikult häirib,” tõdes endine kindamees.
Pareiko hinnangul võib väravavahtide esimeseks või teiseks numbriks tembeldamine viimase motivatsiooni alla tõmmata. “Kui ühe kohta öeldakse kohe, et tema on esinumber, siis võtad teisel motivatsiooni ära. Jällegi, see sõltub väravavahist, aga Eestis kuulen seda viimasel ajal liiga palju.
Mina lähtun pigem sellest, et väravavahid peavad iga päev ja igas trennis näitama, et nad väärivad mängimist. Ja siis tuuakse veel kolmas väravavaht juurde – ja mis siis? Neid ei tooda sellepärast, et klubil pole kuskile raha panna. Tahetakse kindlust, et väravavahtide olukord oleks hea ja vastavalt tasemele mängib see, kes on parasjagu parem. Kõrgel tasemel väravavaht peab aru saama, et mängida saab ainult üks.”
Pareiko tõi näiteks Pariisi Saint-Germaini väravavahtide olukorra. “Lucas Chevalier osteti umbes 40 miljoni eest, räägiti temast kui esinumbrist ja anti mänguaega. Lõpuks maandus ikka pingile. Tänaseks on seal jälle uus olukord. See ongi kahjuks väravavahi elu. Mängida saab üks, kuigi sul võib meeskonnas olla kolm-neli väga head väravavahti,” selgitas ta.
Aga elu ongi jube keeruline!
“Nagu ma ütlesin – kaks varianti. Loodan, et ta saab sellest aru, hakkab veel rohkem pingutama, näitama ja tõestama. Midagi muud ei ole,” rääkis Pareiko 21-aastasest pojast. “Kui mõelda tema tulevikule ja sellele, et ta tahab kunagi välismaale minna, siis on see täiesti normaalne olukord. Kui ta Eestist välja saab, maandub ta niikuinii klubis, kus on kaks-kolm väravavahti ja noored veel tagant tulemas.”
Pareiko sõnul ongi profisportlase elu paratamatult karm. “Iga klubi tahab, et ta saaks oma mängijate osas kindlust tunda. Pole muud teha kui pingutada ja näidata. Siis valib juba treener, kes mängib.”
Pikalt Eesti koondise esikindaid hoidnud ja vinge väliskarjääri teinud Pareiko on väravavahtide vahelise olelusvõitlusega hästi kursis. “Aga elu ongi jube keeruline. Kui sa annad alla ja näitad seda kohe välja, siis kas sinu peale saab edaspidi loota? Ei saa! Või hoopis vastupidi – näitad kõigile, et see olukord sind ei muuda. Oled samal tasemel või isegi arened edasi. Kui võidad oma koha tagasi pärast seda, kui sind on natukene allapoole lükatud, siis kasvab su enesekindlus nii enda kui ka teiste silmis. Eriti treenerite silmis,” tõdes Pareiko.
“Nii väravavahid arenevadki. Kes annab alla, see väga kaugele ei jõua. Kes sellisest olukorrast areneb, võib jõuda väga kaugele,” lisas 65 korral Eesti koondist esindanud kindamees.
Peab võitlema, mis muud
Ka tabeli viimases meeskonnas esikinda koha eest heitlemine pole Pareiko jaoks midagi uut. “2004. aastal Venemaal oli Volgogradi Rotoriga selline olukord. Meil läks kehvasti ja ka finantsolukord ei aidanud kaasa. Pidime võitlema iseenda, klubi ja linna eest. Kahjuks ei tulnud lõpuks välja, aga viimase kümne mänguga korjasime päris palju punkte. Tänu sellele läks umbes 85 protsenti meie mängijatest edasi ja jäid kõrgliigasse,” meenutas ta.
“See näitas iseloomu. Meil olid väga head võidud esikolmiku meeskondade vastu. Mäletan siiani, kuidas võitsime võõrsil Moskva Lokomotivi 1:0. Kuni viimase vooruni oli meil võimalus. Kahjuks ei kasutanud me seda lõpuni ära, aga hooaja keskel saime meeskonnaga kokku ja rääkisime kõik selgeks. Saime aru, et finantsiliselt ei lähe olukord ilmselt paremaks, aga sportliku poole pealt pidime üksteisele otsa vaatama ja otsustama: kes tahab lõpuni pingutada, jääb siia. Kes ei taha, siis nii ongi,” jätkas ta.
“Leppisime kokku, et kõik pingutavad lõpuni ja proovime olukorda päästa. Kõik jäid paati ja sealt hakkas asi vaikselt tagasi tulema. Kahjuks jäi lõpuks natukene puudu. Mul oli karjääri jooksul samamoodi ka Tomskis. Kolm või isegi neli aastat järjest toodi kogu aeg uusi väravavahte juurde, kellest alguses räägiti kui esinumbrist. Ja mul õnnestus kogu aeg oma koht tagasi võita.”
Pareiko tunnistas, et oma mängijakarjääri jooksul ei antud talle kunagi mingisuguseid garantiisid. “Pidin kogu aeg pingutama. Võib-olla tänu sellele suutsingi midagi saavutada,” tõdes ta.
Transi uue peatreeneri David Campana käe all on Pareiko hinnangul asjad paremuse poole liikumas. “Kõrvalt on keeruline kommenteerida, selleks peaks kindlasti klubis sees olema. Aga tundub, et distsipliini on rohkem. Platsil on seda näha. Pärast ühte või kahte sisse lastud väravat ei anta enam alla, vaid proovitakse lõpuni pingutada ja treenerile oma iseloomu näidata. Iga treener toob midagi uut juurde. Kõike ei pruugi mängupildi pealt otseselt näha olla, aga minu arvates on distsipliini rohkem.”