Transportlaste võistlemine naiste seas on korvpalliliigas WNBA toimuva taustal sattunud taas suurema tähelepanu alla. Rahvusvaheline olümpiakomitee on oma reegleid taas muutnud, ent Eestis selliste küsimuste esilekerkimist ei nähta.
Maailma kõige tugevamas naiste korvpalliliigas WNBA on viimase pea kuu jooksul kerinud skandaal, mis on võtmas aina suuremat mõõdet.
Juuli alguses sõnas liiga üks esindusnägu Sophie Cunningham intervjuus ESPN-ile, et naiste õiguseid peaks spordis kaitsma. Eelkõige puudutas selline sõnavõtt transsportlasi naiste spordis.
USA ühiskonnas tekitas sõnavõtt kahetisi reaktsioone. Ühelt poolt kiitsid sellist sõnumit riigi president Donald Trump ja asepresident J.D. Vance, kes nimetas sõnumit inspireerivaks. Samal ajal leiab teine osa ühiskonnast, et sõnum on viha õhutav ja ei arvesta transsooliste inimestega.
Farsini on juhtum jõudnud aga viimastel nädalatel, kui oma kandideerimisest WNBA talendikorjesse ehk drafti on teatanud kaks endist NBA mängijat – Enes Freedom Kanter ja Royce White.
Enes Kanter Freedom, kes viimase osa nimest võttis endale kusjuures ise, on neist kindlasti laiemalt tuntud. Karjääri jooksul NBA-s 259 mängu mänginud Türgi päritolu mees on aga eelkõige tuntust saavutanud oma kriitiliste sõnavõttudega Hiina ja Türgi suhtes. Ka Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani suhtes kriitiline olnud Kanter pandi selle pärast riigi tagaotsitavate nimekirja, tema eest määrati pearaha ning sportlane kaotas oma kodakondsuse.
Royce White mängis NBA-s vaid kolm mängu, mida on näiteks ühe võrra vähem kui Eesti korvpalluril Henri Drellil. White on aga peale korvpallurikarjääri tegelenud poliitikasse ning on vabariiklane. Sel aastal on ta osalemas USA senati vahevalimistel ehk tegemist on üsna üheselt profiili tõstmise ja valimiskampaaniaga.
Kas meestena sündinud transsportlasi liigasse vastu võetakse pole veel selge ning selgub alles arutelude käigus. Kuna USA spordiliigad ei allu otseselt korvpalli katusorganisatsioon FIBA-le, on liiga reeglid kokkuleppimise küsimus liiga esindajate ja mängijate vahel. Milline otsus tehakse, on veel lahtine.
Eestis on probleempüsitus marginaalne
EOK peasekretär Kristo Tohveri sõnul ei ole Eesti olümpiakomiteel (EOK) konkreetset plaani, kuidas transsportlastega käituda. Et EOK on n-ö katusorganisatsioonide katusorganisatsioon, ehk see ühendab pea kõiki Eesti spordialaliite, ei ole aga sellistes küsimustes asi üldsegi EOK otsustada.
Tohver ütles, et alaliidus suunatakse selliste küsimustega tavaliselt vastava ala rahvusvahelise föderatsiooni poole, kellel on üldiselt transportlaste naiste seas võistlemisele omad reeglid.
Kõik lihtne ja selge? Mitte päris. Lisaks igale alaliidule on oma reeglid ka rahvusvahelisel olümpiakomiteel, kes kuulutas uued reeglid välja selle aasta märtsis. Uued reeglid hakkavad kehtima 2028. aasta Los Angelese olümpiast.
Varem on kehtinud erisugused reeglid, mis on naiste võistlusklassides lubanud osaleda nii kõikidel võistlejatel (olenemata sünnisoost) või hiljem neil, kelle testosterooni tase on vastanud lubatud normile.
Transnaisest sportlane on olümpial naiste seas osalenud vaid korra. Selleks oli 2020. Tokyo olümpial (mis toimus koroonapandeemia tõttu küll aasta hiljem) naiste +87 võistlusklassis võistelnud jõutõstja Laura Hubbard.
Hubbard, kes sündis mehena, ent otsustas 34-aastaselt hakata naisena elama. Kuna ta täitis kõik ROK-i ja rahvusvahelise tõstespordiföderatsioon IWF-i normid, siis lubati ta olümpiale naiste sekka osalema.
Uusmeremaalast võistlusel edu aga ei saatnud, sest rebimisel tal ühtegi raskust üle pea tõsta ei õnnestunud ning tulemust kirja ei läinudki.
Järgmisest olümpiast on naiste seas aga oodatud osalema vaid naistena sündinud sportlased.
Kuigi USA-s ja mujalgi maailmas on teema saavutanud suure kõnepinna, siis Tohveri hinnangul ei ole näha, et teemast võiks Eestis vähemalt lähiajal suur teema saada. Tema pooleteise ametis oldud aasta jooksul on EOK poole selliste küsimustega pöördutud vaid paaril üksikul korral.
Eestis pole seni veel ühtegi erandit tehtud.
Laura Hubbard Tokyo olümpial Autor/allikas: Scanpix/AP
Ükski reegel ei suuda haarata kogu reaalsuse keerukust
Aga milles siis üleüldse probeem on ja miks ei taheta transsportlasi just naiste sekka võistlema lasta?
Spordibioloog Kristjan Pordi sõnul pole erinevused naiste ja meeste füsioloogias enne sugulist küpsemist kuigi märgatavad. Pärast selle saavutamist eristuvad aga märgatavalt meeste lihasmass ja lihaskiude läbimõõt, keha suurus ja proportsioonid, mida peavad sestap teenindama ka võimsamad hingamise ning südame ja vereringe süsteemid.
“Meestel on suurem jõud ja nad suudavad seda tõhusamalt rakendada, ehk neil on suurem võimsus ja vastupidavus. Funktsionaalne lahkuminevus kajastub spordialade tulemustes.”
Mõned spordialaföderatsioonid on varasemalt pakkunud, et kui enne puberteeti alustada hormonaalkontrolli, õnnestub vältida suurt soolist arenguhüpet.
“ROK eemaldas küsimusest “kui palju on palju” (“… transnaised ei erineks füsioloogiliselt niivõrd? palju”) ja taandas reegli ainult meeste Y kromosoomis sugu defineeriva SR geeniregiooni olemasolule, millega suunatakse loote areng mehe reproduktiivse rolli poole. Naistel vastav geeniregioon puudub ja loote areng kulgeb naise reproduktiivse rolli suunas.”
Nagu mainitud, on ROK-i süsteem teinud läbi mitmed muutused ning spordibioloogi sõnul on nendest viimaste reeglite taga vaevaline ja pikk vaidluste proov. Samas tõdes Port, et ükski reegel ei suuda haarata kogu reaalsuse keerukust.
“Reeglid on optimaalsed kellegi jaoks. Kõik sinna ei kuulu. ROK on meediaettevõte ja selles äris loeb vaatajate arv. Bioloogiliselt “normatiivseid” sportivaid naisi on niipalju rohkem, et nende huvid trumpavad kõiki teisi kaalutlusi kui nemad kogevad seda kahjulikuna,” selgitas ta.