Eesti kontserdimaastik on kahtlemata õitsele löönud, kui hakkan kahtlema, kas The Cure’i kontsert oli ikkagi tänavuse suve suurim muusikasündmus. Äkki oli see hoopis karjääri jooksul kotitäie Grammy’sid koju viinud John Legendi ülesastumine Tartus? Või üle 20 aasta taas Eestisse jõudnud Lenny Kravitz? Moby? Black Eyed Peas?
Kõik on toredad nimed, mingil hetkel elus ka minu kuulamislaual ustavalt kohta hoidnud, kuid The Cure’i eristab neist kõigist üks oluline fakt: 50 (!) aastat tegutsenud ansambel ei rända mööda ilma publikus mõnusmagusa nostalgiatunde tekitamiseks, vaid nad on täies loomejõus kollektiiv, kelle roll popkultuuri mosaiigis ei ole praegu grammigi väiksem kui bändi hiilgeajal 80ndate lõpus ja 90ndate alguses.
Mida ma silmas pean? Kontserdipäeva hommikul Pitchforki lugedes sain sellele faktile kinnituse, sest muusikaväljaanne tähistas justkui koos kõigi eestlastega seda, et legendaarne briti kollektiiv jõudis esmakordselt siia kaugesse Ida-Euroopa nurka, sest nende igapühapäevasesse vana kulla rubriiki oli arvustamiseks valitud The Cure’i remix-album “Mixed Up”. Hiljuti sai vaadatud ka Netflixi selle suve enimräägitud rämpskõhedikku “The Last House”, kus keset lohutut katastroofi tantsib perekond ennastunustavalt “Close to Me” saatel. Rääkimata muidugi sellest, et ansambli ninamees Robert Smith lõi kaasa ka poptähe Olivia Rodrigo värskel albumil. Vägisi hakkab tunduma, et kogu maailm hingab praegu The Cure’iga ühes rütmis.
Sellele vaatamata tekkis taksosse istudes korraks kahtlus: äkki mäletan mõne aasta tagust kontserti Flow festivalilt liialt romantilisena ja tegelikult vaatab mulle Unibet Arena Kvartalis vastu ikkagi retrokokteil, mida on tulnud nautima vaid publik, kelle teisme- ja noorusiga kulges The Cure’i saatel? Kõik need mõtted hajusid aga juba enne väravatest sisse astumist, sest kontserdipaiga ümbruses siblisid põhiliselt ringi napilt täisealiseks saanud, kelle hulgas oli palju neidki, kes silmad Smithile sarnaselt tumedaks värvinud ja pannud selga temaatilised riided. Seega ei, see pole mingi We Love the 90s, vaid selgelt palju laiapõhjalisem, eri generatsioone ühendav sündmus.
Erinevalt juunis samas kohas nähtud selgelt ülerahvastatud Kings of Leonist, kes meelitas kohale rohkelt ka põhjanaabreid, oli nüüd olukord palju rahulikum. Toona seises veel loetud minutid enne kontserdi algust järjekorras sadu inimesi, praegu sai läbi väravate vaid napi minutiga ning ka lava ümbruses toimus pigem sõbralik sumin kui katkematu trügimine. Lavale liiga lähedale ei trüginud, aga hea tahtmise korral poleks pidanud selleks ka liiga paljudele varvastele astuma.
Oli pisut tuuline ja jahe suveõhtu, aga esimesel pooltunnil saatsid kollektiivi ka viimased päikesekiired. Oot-oot, päike ja The Cure?! Kui Robert Smith avaloo “Alone” neljaminutilise instrumentaal-intro ajal laval kohmetult ringi käis, oli mul vägisi tunne, et vampiir on astunud päevavalgusesse. Kohe lahvatab ta leekidesse või vähemalt pudeneb meie silme all tuhaks. Aga kui eksinud ööloomana mõjunud Smith lõpuks mikrofoni ette jõudis, siis läbis mind see sama mõnus jõnksatus, mida tajusin mõne aasta eest ka Helsingis: tegu on endiselt ühe meie aja parima lauljaga, kelle paradoksaalselt korraga nii mesimagus kui ka lõikavalt külm vokaal on ilmeksimatu, ainukordne ja olen selle eest siiani täiesti relvitu.
On raske uskuda, et esimesena kõlanud “Alone” ei pärine bändi aastakümnete tagusest kullavaramust, sest kaks aastat tagasi avaldatud lugu kõlab ka kontserdil mitmenäolise mammut-meistriteosena, mis justkui oleks pikalt madalal tulel muusikalises pajas haudunud, et viimaks täies mahlas publiku ette tulla. Aga mitte ainult, enne ligi kümneloolist lisalugude plokki kõlanud “Endsong”, mis samuti pärineb nende viimasel albumilt, mängib samade registritega: ühest küljest otsekui postrokilikult sümfooniline, teisalt suurejoonelisusele vaatamata kuidagi habras ja viimase noodini isiklik.
Ei tasu arvata, et The Cure tuli Tallinnasse isekalt vaid oma värskemat materjali publikule näitama, otse vastupidi: nende ligi kahe ja poole tunnine kava varieerus tuntud pophittidest – nagu “Friday I’m In Love” ja “Just Like Heaven” – sügavamate, kurvameelsemate ja vähemtuntud lugudeni. Meeleoluvahetused toimusid laval nutikalt, sest vaikselt kui tumeuduna publiku seas hiilivatele palade kõrvale anti näpuotsaga ka võimalust tantsida, kaasa hüüda ja telefonid filmimiseks välja võtta. Selles kõigest aimdus ka, kuivõrd tugevalt on nende rikkalik kataloog kuulajaid puudutanud, sest vaat et iga loo alguses võis kuulda rõõmuhõisete koori, kes hetk hiljem kaamerad käima lülitasid. Jajah, muidugi, võiks ju vaadata lihtsalt silmadega, aga üha tõusvad ja langevad telefonidega käed andsid hea võimaluse näha, mis täpselt publiku korda läheb. Antud juhul läks vist… kõik?
Kirglike nooremate fännide kõrval võis küll ajuti näha loiult ringi käimas ka võsukesi, kelle olid vanemad õhinaga kaasa võtnud, lootuses, et ehk nakatab nende kunagise lemmiku lavaenergia ka pere nooremaid, kuid selline reaktsioon on ka igati ootuspärane. The Cure ei ole kunagi olnud bänd, kes üritaks tingimata kõigile meeldida, õigemini pole ma isegi kindel, et neid on kunagi huvitanud üldse meeldivus kui kontseptsioon. Pigem on nende tugevus läbi selle poole sajandi olnud – millele andis kontsert ka kinnituse – olnud jäägitu piiriülesus: nad ei jää kinni ühtegi žanri ega emotsiooni, iga nende järgmine käik on parimas mõttes ettearvamatu.
Enamikes vähestest vahespiikidest Robert Smith lihtsalt tänas kuulajaid, kuid ta oli siiski valmis tunnistama, et ühtki eestikeelset fraasi ta ära õppinud pole, kuna oskab niigi napilt inglise keelt rääkida. See tõdemus on tuuritavatele bändidele igati sümptomaatiline – õpin kiirelt lava taga kaks sõna selgeks, et üks kõrvulukustav aplaus välja teenida –, aga The Cure’i puhul ei ole sellist tühisust vaja, kuna nad tõestasid, kuivõrd tõsiselt nad Tallinnas toimuvat kontserti võtavad, ilma selletagi.
Pea 30-looline kava polnud mingi konveierlindi programm, vaid peenelt läbi õmmeldud tervik, kus teatud ankrumomendid jäävad ilmselt alati samaks, kuid bänd jätab endale alati mänguruumi. Näiteks kandsid nad kontserdi viimases veerandis ette 90ndate keskpaigast pärineva üllatavalt rõõmsa astumisega loo “Mint Car”, mis liiga tihti kontsertidel ei kõla. Sellele kõigele andsid meeldiva lisanüansi ka muutuvad ilmaolud, kus päikeseloojang vajus kiirelt hämarusse ning asendus äkitselt pilkase pimedusega.
Kõige üllatavam oli aga, et kui bänd oli juba kaks tundi täie hooga kihutanud ja pimedus lõpuks võimust võttis, andis öösse mattumine Robert Smithile hoopis lisadoosi energiat ning ta esitas viimased lood ulja ja äkilise särtsuga. Bändi teiseks kõige pikaajalisem liige, bassist Simon Gallup nägi aga kogu selle aja välja kui maaväline hull-kitarrist “Mad Max: Fury Road’ist”, kes läbi kõrbe kihutava auto küljes rippudes sõgedalt keevitas.
Ehk siis võime ju rääkida Rolling Stones’i peagi saabuvat 65. aastapäevast, aga juubelit tähistav The Cure näitas, et ega nemad pole kehvemad. Julgen uskuda, et nende salves on veel mitu albumit – äkki pole nad isegi oma parimat plaati veel teinud? – ning esimene Eesti kontsert ei jää viimaseks.