Poliitetenduses kaasa tegevad parteid on totalitaarse süsteemi mutrid, tegelik opositsioon on Venemaal kas füüsiliselt hävitatud või välismaale pagendusse aetud, kirjutab Argo Ideon.
18.–20. septembrini toimuvate Vene riigiduuma valimisteni on jäänud veidi enam kui kuu aega. Töö käib selle nimel, et tulemuste numbrid oleksid Kremli jaoks presentaablid. Vladimir Putin teeb propagandistliku ringreisi riigi idaosas, kuhu Ukraina droonirünnakud ei ulatu, külastades Novosibirskit ja isegi Jaapanilt anastatud Kuriile. Kohtu kätega käib samal ajal valimisnimekirja puhastamine vastalistest.
Paljud vaatlejad ennustavad, et pärast valimisi seisab Venemaal ees laialdane mobilisatsioon Ukraina sõtta – kas täiesti avalik või siis mõnevõrra varjatumal kujul, et vähem pingeid näidata. Paraku on see rohkem kõneväärt sündmus kui mistahes valimistulemus.
Kui vaadata eelseisvat lähemalt, siis esiteks on selge, et Venemaal ei saa ammu juba rääkida lääne mõistes demokraatlikest parlamendivalimistest. Selle sajandi esimese veerandi jooksul on seal suuresti kadunud vähesedki päris valimistele sarnased jooned. Tegu on poliitilise lavastusega, mille mõte on täita Moskvas asuv riigiduuma hoone lojaalsete käpikutega, kes üksteise võidu kiidavad Vladimir Putini imperialistlikku maailmanägemust. Samuti jätkavad seda repressiivsete seaduste konveierit, millega paistis silma nüüdne duuma koosseis.
Venemaal käib riigijuhtimine tavapäraselt mööda vertikaali. See tähendab, et väiksema ülemuse, näiteks linnapea või oblasti kuberneri ülesanne on tagada presidendi administratsioonis valminud eesmärgi täitmine. Milline peab olema valimistest osavõtu protsent, kui palju peavad mingid erakonnad hääli saama. Ja hääled tekivad. Kes ei saa hakkama, loetakse ebaefektiivseks juhiks. Nii poetakse allpool nahast välja, et asi sujuks, nagu ette nähtud.
Kuna juurdepääs valimistele on rangelt piiratud juba kandideerimise etapis, ei lisa distsiplineeritult kulgev hääletusprotsess enam Moskva seisukohalt palju. Aga süsteem peab ikkagi toimima, hammasrattad pöörlema. Muidu juhtub veel isevoolu kulgemine ja anarhia ning inimestel võiks sugeneda idee, et võimu juurde tohib saada ükskõik kes.
Praegused Vene riigiduumas olevad parteid on selle masinavärgi mutrid, Mart Helme väljendit kasutades kartellierakonnad. Kui valijale ei sobi mingil põhjusel hääletada Ühtse Venemaa kandidaati, siis on talle pakkuda veidi sotsiaalsema brändiga Õiglane Venemaa, NSVL-i nostalgiale toetuv Kommunistlik Partei, väikeettevõtluse huve rõhutav Uued inimesed jt.
“Suurem rüselus käibki kohtade nimel duumas nende seas, kes nõuavad Venemaa vaenlaste tõhusamat hävitamist ja arvete õiendamist vastasrinnaga.”
Kui on aga tarvis toetada Kremlit olulistes küsimustes, nagu naabermaa territooriumi anneksioon või Ukraina rahulike elanike tapmine, siis esinevad taskuparteid kõik ühes kisakooris, üks agaramalt kui teine. Suurem rüselus käibki kohtade nimel duumas nende seas, kes nõuavad Venemaa vaenlaste tõhusamat hävitamist ja arvete õiendamist vastasrinnaga. Vanasti täitis radikaal-patriootlikku rolli põhiliselt Liberaaldemokraatlik Partei eesotsas Vladimir Žirinovskiga. Nüüd, kui Vladimir Volfovitši enam mitu aastat meie seas pole, on liberid sisseharjunud nišist ilma jäämas.
Kõik Vene parteijuhid taovad sedasama trummi, alates juba Ühtse Venemaa esimehe Dmitri Medvedevist. Viimase Euroopat ja kogu läänemaailma sõimavatest postitustest ühismeedias on kujunenud omaette nähtus. Veel selle sajandi alguses püüti Medvedevis näha Vene eliidi vabameelsema tiiva esindajat, kelle lemmikute hulka kuulusid eelmise sajandi rokkstaarid Deep Purple ja Black Sabbath…
Tegelik opositsioon on Venemaal kas füüsiliselt hävitatud või välismaale pagendusse aetud. Boriss Nemtsov ja Aleksei Navalnõi, kes oskasid valijaid kaasa tõmmata, on tapetud. Suur osa poliitilisest emigratsioonist, kes on Vene riigi silmis korda rikkunud, mõisteti aga duuma kehtestatud reeglite najal “kodanikusurma” ehk nad ei saa kasutada ei Venemaal olevat vara ega lõviosa riigi teenustest.
Äsja keelati valimistel osalemine ainsal avalikult Ukrainas rahutegemist taotleval erakonnal Jabloko. Nende rolli asjus puudub aga Vene emigratsiooniski üksmeel. Üks tuntumaid Vene dissidente Vladimir Kara-Murza kirjutab The Washington Postis, et Jablokost kujunes kanal, mille kaudu Venemaa kodanikud said seaduslikult väljendada vastuseisu Ukraina sõjale, ning Kreml lõi neid kartma. “Putin sattus paanikasse,” leiab Kara-Murza.
Saksamaal elav Vene publitsist Igor Eidman ütleb seevastu, et mitte Vene võimud ei hakanud Jablokot kartma, vaid arengud Venemaa riiklikus süsteemis on jõudnud niikaugele, et isegi sümboolsel või marginaalsel teisitimõtlemisel pole kohta. “Nüüd ei ole enam mingit mitmehäälsust: kõik näitlejad peavad rääkima ühe häälega, üht ja sama. Riik naaseb klassikalise stalinistlikku tüüpi totalitarismi juurde,” tõdeb Eidman ühismeedias.