Isamaa näitas Tartus, et tal pole selgroogu ollagi. Või nagu kirjutavad irvhambad: Isamaa lubas muutusi ja muutuski ise, andis võimu ja valijate hääled rottoravatele tagasi.
Isamaa sai volikogus napi enamuse tänu skandaalsele Kris Kärnerile ja kui too sule sappa sai, muutus Isamaa seis hapraks ning nad hakkasid Reformierakonnale saba liputama. Järjekordne näide sellest, milline sült see erakond on.
Nüüd jäetakse linnapea positsiooni täidab loodavas koalitsioonis Reformierakond, mis tähendab, et linnapeana jätkab Urmas Klaas.
Veidi ka Kris Kärnerist, kes sai skandaalile vaatamata palju hääli ja volikogu koha. Miks oli Isamaal vaja teda välja visata, kui noor mees põhjendas ja vabandas? Sellega allus Isamaa vasakpoolsete ja vasakliberaalide “tühistamispoliitikale”, kus kellegi minevikust otsitakse välja midagi skandaalset ja alustatakse nõiajahti, eesmärgiga see inimene elimineerida.
Vasakpoolsed ei vaja kellegi vabandusi, nad vajavad ristilöömist ja tuleriitu, vabandamist nõutakse selleks, et inimene ennast alandaks. Liberaalses maailmas pole vabandamisel enam mingit mõtet, see on puhas enda jalamatiks tegemine, nägu pekstakse üles nagunii.
Kris Kärner nentiski: “Kuna need postitused on nüüd avalikuks tulnud ja minu nimi on jäädavalt rikutud, ei näe ma mingit põhjust poliitikast eemalduda. Pigem vastupidi – mul pole enam midagi suurt kaotada.” Küüniline, aga aus. Eesti poliitika ongi amoraalne.
Isamaal polnud mingit vajadust Kärnerit välja visata, nad võinuks nentida, et noor mees tegi vea, vabandas ja teema ammendatud. Aga ei, selgrootu Isamaa tegi asja selgeks liberaalsete reeglite järgi ning alandus siis Reformierakonna ette põlvili.
Isamaad pole, on Res Publica poolt rikutud ja selgroota jürirataseid täis amööbpartei.
Uued Uudised
Pilt internetist Margi Tohuselt.
