Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka mahtusid nii Erik Abneri “Eesti kivistised” kui ka Anneli Fichteliuse “Rannarahva” romaanisarja kaks teost.
Erik Abner “Eesti kivistised. Algaja fossiiliküti abiline” (Argo)
Kui räägitakse ajaloost, peetakse üldjuhul silmas inimajalugu. Ja sellegi puhul toda kõige uuemat otsa, millest on säilinud üleskirjutisi. Kogu elurikka ajajoonega võrreldes on inimene koos oma lühikese looga siiski ülimalt noor liik. Õnneks liik, kes mõistab huvi tunda asjade ja olevuste vastu, kes tegutsesid me koduplaneedil hulk aega enne inimest. Veel parem, et suur osa tost esiajaloost on ajaloo enese poolt sõna otseses mõttes kivisse raiutud. Ja fossiilide kujul hea õnne korral lihtsalt maast leida.
Kuidas see leidmine käib ja kuidas kivistised kõnelema panna, sellest Erik Abneri raamat räägibki. Väga põnevalt, ohtrate piltide ja joonistega. Ning mõnusa Eesti-kesksusega. Kui kogu maailma kivistised ette võtta, siis ühest raamatust ei piisaks, tarvis läheks tervet raamatukogu. Aga alustuseks on see siin suurepärane, pole ime, et kaunis kiiresti teise trükini jõuti (teised trükid on alati veel grammi võrra huvitavamad, eriti kui nad on parandet ja täiendet). Mulle eriti ei meeldi sõna “populaarteadus”, aga “Eesti kivistised” on vaieldamatult üks vahvamaid populaarteaduslikke teoseid viimastel aastatel. Võetagu kaasa, mindagu kivistisejahile – kuniks veel suve on.
Anneli Fichtelius “Orelimängija tütar” ja “Reederi naine” (Rahva Raamat)
Anneli Fichteliuse “Rannarahva” romaanisari on teise eestikeelse raamatuni jõudnud. Võib söakalt soovitada ning kukkuda kolmandat osa ootama. Sest tõesti on hästi ja haaravalt kirjutatud raamatud. Põhjalikud romaanid, päris romaanid. Isegi kui eestirootslaste eluolu tunamineva sajandi tagumises ja mineva sajandi edumises pooles ei juhtu olema teema, millele liiga sageli mõeldud, siis väärt kirjanduse lugemine on teadagi puhas nauding ning ausalt öeldes saab tublisti targemaks ka. Täiesti mastaapne teos. Mõnes mõttes tammsaarelik, seda ka ajastu poolest, ja teises mõttes igati tänapäevane.
Jah, on meil siin mõned väga pika ajalooga rahvakillud olnud, kes tänaseks sisuliselt kadunud. Vähemalt Eestist. Baltisakslastest teame ehk enam, eestirootslastest mõnevõrra vähem. Aga võiks. Pikka aega olid nad Eesti elu loomupärane osa, nüüd vaid killuke minevikust. Siiski – miks mitte ka tulevikust? Tulevik on meie teha ning mida rohkem vanu asju meelde tuletame, seda teravama silmaga suudame uusi ette näha. Väga meeldiv lugemiselamus pealekauba.