Heledad ‘Chardonnay’ viinapuud kohanevad kliimasoojenemisest tingitud veepuudusega märksa paremini kui punaveini tegemiseks sobivad ‘Pinot noir’ taimed. Kui hele sort talub veestressi visalt, vannub tumeda ainevahetus tugeva põua käes alla, leidsid Prantsuse ja Saksa teadlased.
Karmistuv kliima valmistab ajaloolistes Euroopa veinipiirkondades viinamarjakasvatajatele tõsist muret. Rangete reeglite tõttu ei saa seal sageli istutada uusi põuakindlamaid sorte ega rajada ulatuslikumaid niisutussüsteeme. Prantsusmaa traditsioonilistes veiniregioonides peavad kasvatajad selliseid lahendusi viimaseks abinõuks. Seepärast tuleb kasvatajatel kuivadel aastatel loota eelkõige taimede loomulikule kohanemisvõimele.
Mängus on piirkondade majanduslik ja kultuuriline pärand. Prantsusmaal ja teistes ajaloolistes veinimaades käibib terroir’ mõiste: see tähendab, et kasvukoha, mulla, kliima ning viinapuu koosmõju annab joogile ainulaadse iseloomu ja maitse. Mõõdukas veepuudus võib seejuures isegi punaste veinide kvaliteeti parandada, sest kontsentreerib marjade maitset.
Äärmuslikumaks muutuv kuumus ähvardab aga senise bioloogilise tasakaalu jäädavalt ära rikkuda. Mitu järjestikust kuiva aastat kurnavad taime elujõudu ja seavad piltlikult öeldes ohtu kogu piirkonna identiteedi. Kliimamudelid ennustavad paljudele traditsioonilistele veinimaadele aina sagedasemaid kuumalaineid. Nii otsivadki teadlased vastust küsimusele, millised viinapuud muutuvas maailmas üldse ellu jäävad.
Valge peab vastu
Olukorra kaardistamiseks analüüsisid uue uuringu autorid ligi 260-t avamaal kasvanud viinamarjade mahla. Töörühm kogus kolmel järjestikusel aastakäigul proove 13 veinipiirkonnast nii Euroopas kui ka Argentiinas. Uurijad mõõtsid mahlade süsinikuisotoopide suhet, et hinnata viinapuude veestressi saagikoristuse ajal. Laborianalüüs tõi esile taimede bioloogilise pingutuse ulatuse kuumalainete ajal.
Paljudel proovialadel valitses tugev veepuudus. Näiteks sarnanes Burgundia 2020. aasta korjeaegne temperatuur nendele kliimamudeli ennustustele, kus maamuna on tulevikus kahe kraadi võrra tööstuspöörde eelsest ajast soojem.
Mahlade molekulaarse koostise lahkamiseks kasutasid teadlased aga ülilahutavat massispektromeetriat. Tundlik seade tuvastas mahlapiiskadest tuhandeid eri ainevahetussaadusi ehk metaboliite.
Keemiline andmestik näitas, et kaks maailmakuulsat viinamarjasorti kasutavad väga erinevaid ellujäämisstrateegiaid. Heleda ‘Chardonnay’ ainevahetus reageeris kuivemale mullale ühtlaselt ja võrdeliselt kogu stressiskaala ulatuses. Taim jätkas elutegevust ka kõige kuivemates tingimustes ja kohandas sujuvalt oma biokeemiat. Uuringu autorite hinnangul näitab see, et hele marjasort on suudab tulevikukliimas säilenõtkelt toime tulla.
Tumeda kesta ja tundliku loomuga ‘Pinot noir’ jäi äärmuslikus olukorras aga hätta. Teatud stressitasemest alates hakkasid olulised keemilised markerid sordi mahlas hääbuma. Taimed jõudis füsioloogilise murdepunktini, millest edasi käis äärmusliku põuaga toimetulek neile üle jõu. Uurijate sõnul toovad seiskunud biokeemilised rajad välja punase marjasordi ohtliku haavatavuse.
Maitsed muutuvad
Viinapuu stressis ainevahetus mõjutab ka veiniklaasi jõudva joogi kvaliteeti, sest iga põuaga kaasnev keemiline nihe muudab veini aroomi ja maitset. Töörühm leidis mahlade keemilisest profiilist sadu aineid, mille sisaldus veepuuduse süvenedes kiiresti muutus. Nende molekulide hulgas oli nii taimekasvu reguleerivaid hormoone kui ka aroomiühendite eellasi.
Üleilmse veekriisi süvenedes muutub paratamatult ka ajalooliste veinide maitseprofiil. ‘Chardonnay’ aroomid ja oksüdatsioonistabiilsust tagavad antioksüdandid teisenevad järk-järgult. Teisisõnu säilitab jook küll äratuntava olemuse, kuid tuttav maitse nihkub pisut teise suunda.
Hoopis teistsugune tulevik ootab aga ‘Pinot noir’i’ marjadest valmivaid punaveine. Kui ainevahetusrajad marjade valmimise lõppfaasis järsult seiskuvad, toob see kaasa täiesti uued ja seni tundmatud maitseomadused. See tähendab, et kliimamuutus võib maailmakuulsa punaveini olemuse pea peale pöörata. Muutuste tuules peavad paljud Euroopa veinimeistrid kujundama endale uue identiteedi.
Kohaneda tuleb teadlikult
Mahuka uuringu geograafiline ulatus seadis tulemuste laiendatavusele omad piirid. Kuigi Argentiina Uco org asub väga kuumas ja kuivas kliimas, korvavad sealset veepuudust mäestikust lähtuvad niisutussüsteemid. Seetõttu jäi taimede veevaegus seal pigem mõõdukaks. Kuna valimist puudusid seega äärmuslikus veenäljas Lõuna-Ameerika proovid, ei saanud kliimastressist anda täielikku üleilmset ülevaadet.
Teise kitsaskohana hõlmas analüüsimeetod vaid ühte lühikest etappi kogu kasvutsüklist. Süsinikuisotoopide suhe näitab taime veepuudust üksnes perioodi kohta, mil marjadesse koguneb suhkur. Lisaks oli proovide küpsusaste erinev, sest veinimeistrid rihtisid saagikoristusi eri aegadele. Tulemusi mitmekesistasid samas valimisse jõudnud erinevad kloonid, pookealused ja vanad viinapuud.
Uued teadmised pakuvad veinimaailmale kohanemisel tuge. Välja joonistunud keemilistest profiilidest ja seaduspärasustest on abi uute viljelusviiside kavandamisel. Looduse muutumist ei saa küll peatada, kuid viinapuude biokeemilisi signaale on võimalik teadlikult lugeda. Uuringu autorite sõnul aitab just molekulaarne kirjaoskus hoida ajalooliste veinipiirkondade elujõudu ka kõige kuumemate tulevikustsenaariumide korral.
Uuring avaldati ajakirjas Food Chemistry: X.