Inglise Rahvusballeti muusikajuht ja endine baleriin Maria Seletskaja rääkis Vikerraadios, et lahkus balletimaailmast ja inimestest, kellega jagas ühist psühholoogiat ja läks muusikamaailma, kus olid sotsiaalsed sidemed ja sõprussuhted juba loodud. Seletskaja sõnul on ta väga õnnelik, et selline karjäärimuutus oli võimalik, aga sellel on ränk hind.
“Olen Narva-Jõesuu laps ja näinud ka vaikivat Narva-Jõesuud, kus 1990. aastatel järsku Narva-Jõesuus palju ei toimunudki,” meenutas dirigent, Inglise Rahvusballeti muusikajuht ja endine baleriin Maria Seltskaja. “Käisin Kuursaalist mööda ja mõtlesin, et kui minust saab kunagi rikas täiskasvanu, korraldan festivali ja toon siia rahvast.”
Tol ajal ei tegelenud ta enda sõnul isegi veel muusikaga, vaid tantsis balletti.
Paar aastat tagasi juhtus Seletskaja vestlema Eesti kammermuusika ühingu juhi Kaia Lattikasega. “Kaia haaras sellest võimalusest kinni ja pani asjad käima. Kohalikud tänasid mind ja ma sain aru, et see oli just see, mida oli vaja.”
Praegu toimuvad Seletskaja sõnul Narva-Jõesuus väga positiivsed muutused.
Tänasel päeval pöörleb Seletskaja elu muusika ja laste ümber. “Oma kodulinnaks pean hetkel Tallinna. Inglise Rahvusballeti muusikalise juhina tegelen mitte ainult sellega, et valmistun ette etenduseks ja dirigeerimiseks, vaid mul on ka palju muud suhtlemist. Kõik, mida on vaja otsustada, kuni selleni välja, mis toolil istub muusik, kui ta mängib. Ma ei arvanud, et pean tegelema selliste küsimustega,” nentis Seletskaja.
“Ma sammhaaval läksin muusika suunas. Ma ei teadnud, kuhu suunas minna. Keegi midagi soovitas. Tagantjärgi vaadates saan aru, et ega see kerge teekond ei olnud, pidin palju ka ohvreid tooma. Ma olen sotsiaalselt kahe maailma vahel. Lahkusin balletimaailmast, inimestest, kellega ma jagasin psühholoogiat, aga muusikutel on kõik sotsiaalsed sidemed ja sõprussuhted juba paika pandud. Ma olen väga õnnelik, et selline karjäärimuutus oli võimalik, aga sellel oli oma hind.”
Ka Inglismaal on Seletskaja sõnul kultuur alarahastatud. “Aga Inglise Rahvusballetil läheb väga hästi,” lisas muusikaline juht.
“Narva-Jõesuu teeb eriliseks juba see asukoht, see on väike linnake, kellel on oma nägu, aga oli vajadus naasta oma kultuuriliste juurte juurde. Kunagi oli seal hästi rikas kultuurielu. Käidi puhkamas ja tervist parandamas ja nende seas olid haritud intelligentsed inimesed, kes tegid etendusi ja kontserte ning käisid salongides koos. Sellest tunti puudust. Ma saan mõneks päevaks tuua linnakesse akadeemilise muusika tagasi,” nentis Seletskaja.
Narva-Jõesuu festivali esimese viie aasta kunstilise kontseptsiooni moodustavad looduse neli elementi – vesi, tuli, õhk ja maa – ning neid ühendav armastus. Kui mullu oli festivali läbivaks teemaks vesi, siis tänavu on fookuses tuli kui lootuse, valguse, elujõu ja loovuse sümbol.
“Peab hästi leidlikult mõtlema. Tuli ei ole ainult soojusallikas, oleneb, mis kujul me tulest räägime. Tuletornid olid ju ka kunagi elava tulega. Tulehoidja oli hästi tähtis inimene, meremeeste jaoks lootuse andja ja me kõik vajame lootust. Kui lootuse suunas vaadata, siis on väga palju muusikalist materjali, mida leida. Kui rääkida aga armastuse leekidest oma südames, siis avaneb varalaegas ja sa ei tule repertuaari otsingutelt tagasi tühjade kätega, tulel on ju kogu aeg särtsu ja leeki,” selgitas Seletsakaja, kuidas sündis festivali kava, mis tänavu keskendub tule elemendile.
Seletskaja vanemad elavad Narva-Jõesuus ja kui ta on seal, ööbib ta alati vanemate juures.
“Eelmine aasta näitas, et iga 10. Narva-Jõesuu elanik oli festivali lõppkontserdil,” on Seletsakaja publikule väga tänulik. “Ma väga loodan, et ajapikku kujuneb see festival selliseks, et publik sõidabki spetsiaalselt selle pärast kohale.”
20.–23. augustini toimub Narva-Jõesuus teist korda festival “Tuletorn,” mis toob neljaks päevaks kokku tunnustatud interpreedid, rahvusvahelised külalised ning mitmekülgse klassikalise muusika kava.