Kui esmapilgul võib tunduda, et Soome emafirmaga ettevõtte juhtimisel on kõik juba ette kirjutatud, siis tegelikult on olukord olnud vastupidine. Prisma Peremarket tuli ehitada üles nullist, õppida turgu tundma ning leiutada uusi lähenemisi. Oma kogemusi ja mälestusi Prisma juhtimisest jagavad Liisi Jauho, Leena Laitinen, Arttu Laine, Janne Lihavainen ja Teemu Kilpiä.

Aeg, kui Prisma peamiseks konkurendiks oli turg

Praegu tundub iseenesestmõistetav, et suurest poest leiad nii vajalikud toiduained, spordisokid kui ka jalgratta, aga kui Prisma Eestis alustas, oli hüpermarketi formaat siin veel uus ning paljud tänased ostuharjumused täiesti võõrad.

Esimene Prisma Eesti tegevjuht Liisi Jauho liitus projektiga ajal, mil Sikupilli Prisma hoonet alles ehitati. Kuigi aastatel 1995-1997 oli ta tegutsenud Tallinnas Sokose kaubamaja tegevjuhina ning pärast seda juhtinud Lahtis Prisma kauplust selle avamise perioodil, siis Prisma Eesti puhul tuli täiesti puhtalt lehelt pihta hakata. „Alustasime nullist – inimeste värbamise, sortimendi loomise, turunduse ja kõigega,“ meenutab aastatel 2000–2003 Prismat juhtinud Jauho.

Sikupilli Prismat avades oli vaja palju rohelist teipi või kile, millega poepinnad katta, et need Prisma brändiga kooskõlas oleks. Jauho meenutab: „Avamiseks osteti kogu Eestis saada oleva roheline teip ära ja lõpuks jäi ka sellest puudu!“

Toonane kaubandusmaastik oli tänasest väga erinev. Suuri hüpermarketeid oli Eestis vähe ning Prisma peamisteks konkurentideks olid turud. Inimesed uskusid, et just sealt saab kõige värskema ja odavama kauba. Prisma kasutas seda võrdlust isegi oma reklaamides.

Ka aastatel 2002–2003 Prismas ärijuhi ja 2003-2004 tegevjuhina töötanud Arttu Laine kirjeldab algusaega pigem ettevõtluselaadse tegevuse kui valmis kontseptsiooni kopeerimisena. Kuigi Prisma oli Soomes juba tuntud, polnud sealsel peakontoril vastuseid kõigile Eesti turgu puudutavatele küsimustele. Kõiki kohalikku äri puudutavaid aspekte tuli ise tundma õppida. „Ei saanud Soome peakontorisse helistada, sest neil polnud vastuseid meie spetsiifilistele küsimustele. Sama oli ka juhtimisega – tuli peeglisse vaadata ja mõelda, kuidas olla parem juht oma kolleegidele,“ räägib Laine. „Saime Eestis midagi täiesti uut käima lükata. See oli kindlasti üks parimaid perioode mu terves karjääris,“ lisab ta.

Koskenkorva buss ja tööpakkumine Café Amigo trepil

Vaadates tagasi Prisma algusaastatesse, siis kõige vastuolulisema turundusidee auhinna võidaks kindlasti Koskenkorva buss. Pärast Eesti Euroopa Liiduga ühinemist tekkis võimalus müüa alkoholi ka Soome klientidele. Prisma sai eriloa müüa kastiga Koskenkorva viina ning pani Viru hotelli ja Sikupilli Prisma vahele käima eribussi. „Praeguste piirangute juures tundub see ulme, aga siis oli see kõik seaduslik. Ja ma ise olin sellest ideest nii õhinas, et mu lapsed hakkasid kodus Koskenkorva bussi mängima,“ naerab Arttu Laine.

Viru hotellist sai alguse ka Janne Lihavaineni teekond Prisma Eestis. Nimelt kutsus Arttu Laine ta tööle Viru hotelli ööklubi Café Amigo trepil. Lihavainen töötas tollal Soomes SOK Prismade ja väiksemate kaupluste sortimendijuhina ning hakkas pakkumise järel eesti keelt õppima lausa kahel kursusel.

Eestisse jõudis ta siiski alles kaks aastat hiljem, 2003. aasta suvel. Elukaaslasele lubas Lihavainen, et Soomest ollakse ära umbes paar aastat. Kokku sai neid aastaid 14: esmalt töötas ta Prisma kaubandusjuhi ning aastatel 2007–2017 tegevjuhina.

Esimestest tööpäevadest meenutab ta Sikupilli teisel korrusel asunud väikest kontorit, Liisi Jauhot, kes püüdis talle paari nädalaga kõik vajaliku selgeks õpetada, ja ligi 30-kraadist suvekuumust. Eesti keelt Lihavainen juba oskas, kuid kaubanduse erialast sõnavara polnud kursustel õpetatud. See tuli omandada töö käigus, nagu palju muudki. „Ma kindlasti ei kartnud, ma usaldasin ennast, et saan selle tööga hakkama,“ sõnab Lihavainen.

Naljal oli oluline roll

Leena Laitinen kolis Eestisse 1. aprillil. Kuigi tegemist on rahvusvahelise naljapäevaga, siis tööpakkumine oli õnneks päris. Aastatel 2004–2006 Prisma Eesti tegevdirektorina ja seejärel SOK Eesti piirkonnajuhina töötanud Laitinen meenutab, et oli uue alguse eel väga elevil, kuid tundis alates esimesest päevast, nagu oleks koju jõudnud.

Ta otsustas kohe, et tahab Eestis elades ära õppida ka eesti keele. „Alguses mulle endale tundus, et ma räägingi eesti keelt väga hästi,“ meenutab ta, kuigi tegelikkus polnud päris see. Prismas valitsenud hea suhtumine ja meeskonnavaim tähendasid seda, et keegi ei teinud selle kohta märkusi – isegi kui see lõi mõnikord humoorikaid olukordi. See hea kambavaim kinnitas kõigile, et vigade tegemist ei pidanud kartma.

Leena luges paar aastat tagasi üht uuringut, kus toodi välja, et huumor on edukates ettevõtetes väga olulisel kohal ning sama kehtis Prismas kohe algusajast. Tema sõnul võisid kolleegid lõpetada väga sisulisi e-kirju naljaga või kasutada üksteise kohta hüüdnimesid. Veel rohkem avaldas talle muljet Eesti kolleegide tegutsemiskiirus.

„Mäletan hästi, et kui ma ühel hommikul mainisin, et poes võiks paigutust muuta külastajate ostukogemuse parandamiseks, siis järgmiseks hommikuks oligi see tehtud,“ räägib Laitinen. Tema Prisma-ajast kaasa võetud mõte on sama vahetu: kui tahe on olemas, leidub ka lahendus.

Soome kontseptsioon, Eesti inimesed

Viie juhi meenutustest koorub välja sama tõdemus: valmis kontseptsiooni on võimalik küll teise riiki teatavate kohandustega üle tuua, kuid ettevõtet kaugelt juhtida ei saa. Liisi Jauho sõnul õpetas Prisma talle, kui oluline on lokaliseerimine: „Isegi suur ettevõte peab sobituma kohalikku keskkonda ja ellu. Kuigi kuulusime S-Gruppi, oli Prisma Eestisse tulek tol ajal omamoodi teedrajav projekt.“ Leena Laitinen lisab, et kontseptsioon peab alati lähtuma kliendist – igal turul tuleb eraldi aru saada inimeste vajadustest, käitumisest ja ootustest.

Janne Lihavainen õppis Eestis eelkõige seda, kui tähtis on juhtimisel kultuuride erinevusi mõista ja nendega arvestada. 2000. aastate keskpaigas tajuti Eestis ja Soomes töötajate ja juhtide vahelist distantsi tema sõnul väga erinevalt. Hea juht peab oskama neid erinevusi märgata, sõltumata sellest, kas tema vastutada oli kaks inimest või tuhat. „Väärtused ei ela strateegiapaberites, vaid päriselus,“ võtab Lihavainen õppetunni kokku.

Alles 2026. aasta kevadel Prisma Peremarketist lahkunud Teemu Kilpiä on S-Grupi ja Prismaga väga pikalt seotud olnud, alustades oma karjääri 2006. aastal Prismas arendusjuhina töötades. 2014. aastal naasis ta sortimendi- ja hankedirektorina ning 2019–2026 maajuhina. Tema jaoks seob nii kliente kui ka kolleege üks põhimõte: inimkesksus.

„Ettevõttes võib küll olla hierarhia, kuid lõpuks räägib ikkagi inimene inimesega ning kedagi ei jäeta üksi,“ ütleb Kilpiä. Sama oluline on tema sõnul ühine eesmärk: „Kui seda pole, võib küll palju vaeva näha, kuid töö ei kanna vilja. Kui siht on silme ees, siis saab juba edasi minna sellega, et mis vahendite ja viisidega me selleni jõuame,“ lisab ta.

Kohukesed ühendavad

Kõik Prisma varasemad juhid on üksmeelele ka selles, et Eestist ei saa lahkuda, ilma et kohalikud maitsed sinuga kaasa tuleksid. Liisi Jauho pere ostukorvi jõudsid sageli kohukesed, mida armastas tema laps. Meelde jäid ka pannkoogijahu ja traditsiooniline rukkileib. Arttu Laine ostab koos lastega Eestis käies samuti kohukesi, sest need seostuvad perele siin elatud lapsepõlvega.

Leena Laitineni lemmikute hulka kuulusid lisaks kohukestele suitsujuust, verivorst ja viineripirukad. Janne Lihavainen hindas Eesti leivavalikut ning kohalikke puu- ja köögivilju. Erilise mälestusena jäid talle meelde singirullid ja täidetud munad: „Kui neid serveeriti, siis tekkis kohe tunne, et oled teretulnud ja väga oodatud,“ meenutab ta.

Kilpiä tõstab esile Prisma omabrändide tooteid, Eesti mett ja Muhu leiba, kuid tema hinnangul on Eesti toidu kvaliteet tervikuna väga kõrge.

Prisma tänab kõiki, kes meie loo kujunemisele kaasa on aidanud!