Legend räägib, et kui Juri Andropov tuli 1982. aastal pärast Leonid Brežnevi surma võimule, ütles ta ühel poliitbüroo istungil: “Me ei tunne rahvast, kelle seas me elame.”
Rohkem kui nelikümmend aastat hiljem on Vladimir Putin, samuti KGB taustaga, ilmselgelt sattunud samasugusesse olukorda. Ta eelistab uskuda, et selliseid inimesi, kes on sõja vastu, on marginaalselt vähe ning valdav enamus on sõja üle hoopis rõõmsad.
Augusti alguses tsiteeris Putin vabatahtlikke, kellega ta oli varem kohtunud. Nad küsisid presidendilt: “Kui sõjaline erioperatsioon” – nagu Venemaal sõda ametlikult nimetatakse – “ükskord lõpeb, millega me siis tegeleme?” Mida ta vabatahtlikele vastas, Putin ei öelnud. Ilmselt ei tea ta seda isegi.
Elu läheb aga edasi ja kuna erinevalt Ukrainast ei ole Venemaal sõjaseisukorda välja kuulutatud, toimuvad 20. septembril riigiduuma valimised. “Valimised” on tinglik mõiste, sest sellistel puhkudel on juba ammu tegelikult tegemist sellega, et Kreml määrab parlamendi järgmise koosseisu.
30. juulil registreeris keskvalimiskomisjon valimistel osalemiseks 11 parteid. Kõiki neid ühendab tingimusteta lojaalsus Kremlile, kuid parlamenti pääseb neist nagu ikka vaid neli või viis. Enamuse saab tavapäraselt Ühtne Venemaa. Kommunistid, liberaaldemokraadid, Õiglane Venemaa ja väidetavalt liberaalne partei Novõje Ljudi (Uued Inimesed) jagavad omavahel ülejäänud parlamendikohad, mille Kreml neile jätab.
Nende seas, kellele parlamendimandaadid algusest peale kättesaamatud on olnud, on 1993. aastal asutatud ning demokraatlikuks ja liberaalseks peetav partei Jabloko.
Viimati pääsesid nad riigiduumasse peaaegu 20 aastat tagasi. Sellest ajast alates on Jabloko võimalused aina kahanenud osalt seetõttu, et partei keeldus koostööst võimalike liitlastega (näiteks siis veel elus olnud Aleksei Navalnõiga), osalt aga seetõttu, et Kremlis otsustati lõplikult, et riigiduuma kõnetooli ei anta igasugustele veidratele isikutele. Sellest hoolimata peeti Jablokot n-ö vanaks parteiks, millesse isegi Putin suhtus teatava lugupidamisega, ning nad ei jätnud vahele ühtki valimist.
Nagu marginaalsele parteile kohane, läks Jabloko valimistele tänapäeva Venemaa jaoks marginaalse loosungi all: “Rahu ja vabaduse eest!”
Kremlis vastutab valimiste eest presidendi administratsiooni esimene asejuht Sergei Kirijenko, kes arutles loogiliselt, et Jabloko saab taas oma kaks–kolm protsenti häältest, parlamenti ei pääse ning tõestab kõigile sõja vastastele, et neid on kaduvvähe.
“Marginaalne jõud hakkas niisiis presidendi administratsiooni silme all muutuma halvasti kontrollitavaks ohuks.”
Kuid registreerimisele järgnenud nädalaga tõusis partei toetus kolmelt protsendilt seitsme protsendini ning valimisteni oli jäänud veel poolteist kuud. Autsaider ja marginaalne jõud hakkas niisiis presidendi administratsiooni silme all muutuma halvasti kontrollitavaks ohuks.
Muidugi seltsimees Stalini põhimõtte “pole oluline, kuidas hääletatakse, vaid kuidas hääli loetakse” kohaselt poleks ükskõik milline kodanike toetus sellele parteile siin midagi muutnud. Jablokot ei kavatsenud keegi riigiduumasse lasta ega olekski lasknud.
Siiski, juba ainuüksi see, et viiendal sõja-aastal kõlaks valimiskampaania raames poolteist kuud teleekraanidel ja vaataks ajalehtedest vastu loosung “Rahu ja vabaduse eest!”, võinuks kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi.
Seejuures ei rääkinud Jabloko midagi sellest, kellele Krimm kuulub, ei astunud vastu valimiste korraldamisele Ukraina okupeeritud aladel ja nii edasi. Piisas sõna otseses mõttes neist kahest sõnast, et kõigile oleks selge, et kui tahad, et sõda lõppeks võimalikult kiiresti, siis siin on inimesed, kes jagavad sinu seisukohta. Ja hääletamine näitab, kui palju teid selliseid on.
Probleemi mõistis esimesena FSB 2. teenistus, mis vastutab põhiseadusliku korra kaitse eest. Tegutseda tuli kiiresti ja otsustavalt, mistõttu esitati juba 7. augustil Venemaa ülemkohtule hagi Jabloko valimistelt eemaldamiseks.
Nagu FSB-le kohane, valiti sellise hagi esitamiseks sobiv täideviija. Ametlikud parteid, nagu kommunistid või liberaaldemokraadid, kiirustasid küll Jablokot ekstremismis ja peaaegu riigireetmises süüdistama, kuid siiski ei söandanud nad pöörduda kohtusse nõudmisega keelata konkurendil valimistel osalemine.
Hageja rolli sobis suurepäraselt riigiduuma saadik Rodina parteist Aleksei Žuravljov. Partei ise riigiduumas esindatud ei ole, kuid Žuravljov lubati eelmistel valimistel sinna siiski, ilmselt lootuses, et temast võib kasu olla.
Seni on Žuravljovist olnud kasu peamiselt arvukatel propagandistlikel telesaadetel esinemisest. Seal on ta kutsunud üles tapma vähemalt kaks miljonit ukrainlast ning rääkinud sellestki, et Euroopas on zoofiilidele spetsiaalsed loomaaiad, kus iga pervert võib tellida, maksta ja seksida kasvõi kilpkonnaga.
Saadik Žuravljov ei vedanud oma ülemusi alt. Oma hagis süüdistas ta Jablokot ekstremismis, välismaises rahastamises ja koguni autoriõiguste rikkumises. Nimelt oli ühel Jabloko plakatil sõja sümbolina kujutatud tuumaplahvatust. Žuravljovi sõnul on fotol kujutatud 1945. aastal toimunud Hiroshima pommitamist ning pildi õigused kuuluvad USA armeele.
Selline lähenemine üllatas isegi kohtunikku, kes küsis, kas Žuravljov suudab oma väiteid tõendada. Saadikut see ei heidutanud, sest tema sõnul ei saaks fotot eksisteerida, kui pommitamist ennast poleks toimunud, ning kuna tuumapomm kuulus Ameerika Ühendriikidele, siis on ka selle plahvatust kujutav pilt nende omand.
Taolise loogika järgi on siis nii, et kui keegi soovib tulevikus kasutada tuumaplahvatuse fotot, siis selleks, et mitte sattuda Venemaa õigussüsteemi teerulli alla, peab ta ise valmistama tuumapommi, selle ise õhku laskma ja ise plahvatust pildistama.
Hagi absurdsusele vaatamata eemaldas ülemkohus 10. augustil esimest korda Venemaa ajaloos valimistelt partei, mis oli kõigest kümme päeva varem valimistele lubatud.
Nagu ütles tapetud Boriss Nemtsov, ausate valimiste ja ausate küsitluste puudumisel saab Venemaal poliitilise jõu populaarsusest aru saada üksnes võimude reaktsiooni järgi.
Kõik juhtus täielikus kooskõlas Andropovi sõnadega. Lubades Jablokol valimistel osaleda ja selle populaarsuse tõusu ette nägemata kinnitas presidendi administratsioon, et ta ei tunne rahvast, kelle seas elab. FSB, eemaldades Žuravljovi ja ülemkohtu abil Jabloko valimistelt, täpsustas: me ei tunne ega taha ka tunda.
Samal ajal iseloomustab selline soovimatus tunda neid, keda valitsetakse, väga erinevaid valitsusi. Ka Volodõmõr Zelenski ei osanud ilmselt oodata, et tema juulis tehtud otsus tagandada endine kaitseminister Mõhhailo Fedorov toob tänavatele protestima tuhandeid noori inimesi.
Möödunud esmaspäeval kogunes Moskvas ülemkohtu ees mitusada Jabloko noort toetajat. Mitmemiljonilise linna kohta pole seda just palju, kuid riigis, kus kõik võimude heakskiiduta tänavaüritused on tegelikult keelatud, on see korralik arv.
Noorte venelaste motivatsioon, kes ei soovi sõtta minna ja kardavad mobilisatsiooni, langeb hämmastaval kombel kokku vähemalt kahe miljoni ukrainlase motivatsiooniga, kes püüavad mobilisatsioonist kõrvale hoida.
Kui aga Jabloko esitatud loosungit “Rahu eest!” tõlgendada üleskutsena külmutada viivitamatult sõjategevus rindejoonel ja minna läbirääkimiste teed, siis jagab tänapäeval sellist seisukohta peaaegu 60 protsenti ukrainlastest.
Kui palju venelasi seda seisukohta jagab, me teada ei saa, aga võimude reaktsiooni põhjal otsustades on neid piisavalt palju, et seada sõja jätkumine küsimärgi alla. Ja nagu ütles Vladimir Putin: “Kui sõda lõpeb, millega me siis tegeleme?”
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.