Pikk viivitamine ja seaduste sünkroniseerimata jätmine tekitasid lüngad mitmes valdkonnas. Näiteks nõuab keeleseadus taksojuhtidelt B1-tasemel keeleoskust, kuid teenindajakaardi väljastamise aluseks olev ühistranspordiseadus seda ei tee. Ka tekib absurdseid olukordi kohalikes omavalitsustes: seadus nõuab volikogu istungeid eesti keeles, kuid liikmetelt seadus keeleoskust ei nõua. Tomusk rõhutas Vikerraadio “Reedeses intervjuus”, et valdkonnaseadused tuleks keeleseadusega kooskõlla viia.
Seadusandlike puudujääkide kõrval tõi Tomusk esile avaliku keeleruumi muutumise. Kui varem mõjutasid tänavapilti vene ja soome keel, siis nüüd on inglise keele kõrval märgata jaapani-, korea-, hiina- ja araabiakeelseid silte, millest kohalik sageli aru ei saa. Tomusk rõhutas riiklikku vajadust nõuda avalikus ruumis eestikeelse teabe olemasolu, vältimaks paabeli segadust.
Paari kuu pärast saab 31 aastat, mil te olete olnud varasema keeleinspektsiooni ja nüüdse keeleameti juht. Olete üle elanud kuusteist valitsust. Aga päris algus oli teie enda sõnade järgi selline, et toonane haridusminister Peeter Kreitzberg kutsus teid välja ja tegi ettepaneku asuda tegelema keelepoliitikaga ja juhtima keeleinspektsiooni. Väidetavalt ütles ta, et tal on vaja inimest, kes ei oleks seotud ei pealinna ega Tartu keeleringkondadega. Oskate te tagantjärele seletada, mida Kreitzberg toona võis mõelda ja miks see oluline oli?
See on eesti keele maastikul olnud vist juba üle saja aasta tavapärane, et keeleteadlased on omavahel natukene tülis ja eriarvamustel. Ka 1995. aasta algas väikeste keeletülidega, nii poliitilisel tasandil kui ka sisulises mõttes. Hakati otsima inimest, kes oleks nendes küsimustes neutraalne. Ma täpselt ei teagi, kuidas Peeter Kreitzberg minuni jõudis, sest elasin ja töötasin sel ajal Kadrinas. Olin oma karjääri eesti keele ja kirjanduse õpetajana koolis juba lõpetanud ja käinud ka Soomes soome keelt, kirjandust ja kultuuri õppimas ning tegin Jyväskylä ülikoolis soome keele õpetaja mikrokraadi. Sel ajal töötasin hoopis erasektoris, aktsiaseltsis Kadrina EPT, kus olin juhatuse aseesimees ja tegevdirektori abi.
Olin end Kadrinaga sidunud ja mul polnud mingit tahtmist hakata Tallinnas tööl käima, aga Peeter Kreitzberg pani mind endale omasel rahulikul moel fakti ette, ütles, et nüüd on vaja ning siis kirjutasin avalduse ametisse asumiseks, sain kätte kabineti- ja ametiauto võtmed ning öeldi, et hakka juhtima. See oli suhteliselt ehmatav kogemus, esimesed aastad olid keerulised.
Mainisite sõna “tüli”. Milles seisnesid toona keelepoliitika tülid?
Mäletan, et küsimus oli paljuski rahas: kuidas keelevaldkonnale mõeldud raha kulutada, mille peale seda kulutada ja kes seda saab. Sellest tekkisidki paljud tülid. Kui me vaatame praegu riiki, ja mitte ainult Eestit, siis põhimõtteliselt ei ole midagi muutunud. Võib ainult öelda, et raha lugemine on tänapäeval natukene täpsemaks läinud.
Vaidlused olid pigem selles, et 1990. aastate keskpaigas hakkasid avanema erinevad abirahade kraanid ja paljud välissaatkonnad olid valmis oma riigi maksumaksja raha kulutama integratsiooniteemadele Eestis. Paljuski oligi küsimus selles.
Olete olnud eesti ja soome keele õpetaja, aga hariduselt olete eesti keele õpetaja venekeelses koolis.
Just, ja see juhtus minu jaoks täiesti ootamatult. Pärast keskkooli asusin õppima hoopis kehalise kasvatuse õpetajaks. Kui Brežnev suri, võeti kõik poisid, kes pidid saama pikenduse kõrghariduse omandamiseks, 1982. aasta lõpus Nõukogude armeesse. Kui olin kaks aastat Kaug-Põhjas ujuvtanki komandörina merejalaväes ära teeninud, ei olnud minust tagasi tulles enam ei kehalise- ega jooksumeest ning pidin välja mõtlema, mida teha.
Juhuslikult sattusin praeguse Tallinna Ülikooli peamaja fuajees kokku toonase keeleteaduskonna dekaani August Unduskiga, kes märkas nukrat noormeest ja küsis, mida ma seal teen. Ütlesin, et tahan õppida. Rääkisin pärast sõjaväest tulemist eesti keelt tugeva vene aktsendiga ja ta märkas minus ainest saada eesti keele õpetajaks vene koolis. Ta korraldas detsembri lõpus ainult minu jaoks uued sisseastumiseksamid ja nii saigi minust hariduse järgi eesti keele õpetaja vene koolidele.
Vene koolis olin siiski ainult praktikal, sest ülikoolis juhtus niiviisi, et kohtasin Kadrinast pärit tütarlast, kes õppis inglise keele õpetajaks, ja me abiellusime. Täna on meie 40. pulma-aastapäev ja hakkame seda õhtul tähistama.
Palju õnne!
Meid suunati edasi Kadrinasse, nii sattusime Kadrina keskkooli: abikaasa inglise keele ja mina eesti keele õpetajaks.
Kui võrrelda – kui siin on mingi võrdluspunkt –, siis mida tähendas eesti keele õpetaja roll vene koolis 1980. aastate teises pooles ja mida see tähendab täna?
Toona oli eesti keele kui õppeaine roll vene õppekeelega koolis täiesti marginaalne, see oli täiesti kõrvaline. Praegu on see üks olulisemaid õppeaineid, millele riik, keeleamet, haridusministeerium ja kohalikud omavalitsused suurt tähelepanu pööravad.
Toona õpetati küll eesti keelt ja see oli vene õppekeelega koolis kohustuslik, kuid õpiväljundeid, et kooli lõpuks võiks noor inimene natukenegi eesti keelt rääkida, neid ilmselgelt ei saavutatud. Oli ka toona palju eesti keelt õpetavaid õpetajaid, kes keelt tegelikult ei osanud. See on võib-olla üks põhjustest, miks õpilased eesti keelt ära ei õppinud. Ega eestlastest eesti keele õpetajaid vene kooli oodatudki. Vene kool oli omaette n-ö taskuuniversum ja Eesti riik 1980. aastatel sinna väga ei sekkunud.
Kui loeme täna keeleameti tähelepanujuhtimisi, siis näeme, et vireleme ikka veel samas punktis. On ju praegugi õpetajaid, kes püüavad eesti keeles mõnd ainet õpetada, kuid te olete välja selgitanud, et see inimene ei valda eesti keelt C1 või B2 tasemel.
Murrang õiguslikul tasandil toimus 2022. aasta detsembris, kui riigikogu võttis vastu otsuse, et algab päriselt üleminek eestikeelsele õppele.
Ma täpsustan, et te astusite keeleametisse tööle 1995. aastal. Nii palju läks siis aega…
Nii palju läks aega. Esimene riigikogu taseme otsus minna üle eestikeelsele õppele võeti vastu juba 1993. aastal. See jäi seadusesse ja võib-olla oli kellelgi lootus, et tegu on isetäituva otsusega. Tähtajaks seati 2000. aasta, mil vene kool pidi muutuma eestikeelseks, aga mitte midagi ei muutunud. Kui tähtaeg hakkas lähenema, lükati seda aina edasi ja edasi. 2011. aastal algas üleminek gümnaasiumides, mis tähendab piltlikult öeldes seda, et teeme korstna ja katuse valmis, aga mis seal all toimub, ei ole meie asi.
2022. aastal jõuti lõpuks otsuseni, et eestikeelsele õppele üleminek algab päriselt ka lasteaedades ja põhikoolides. 2024. aastal jõustusid valdavalt uued õpetajate kvalifikatsiooninõuded. Sinnamaani oli õpetajatele kehtestatud eesti keele oskuse nõue keeleseaduse alusel, kuid see ei olnud õpetajate kvalifikatsiooninõuete osa. Keeleamet kontrollis, tegi trahve ja sunnirahasid, ent koolijuhil ei olnud keeleoskamatuse tõttu alust õpetajat välja vahetada. Me survestasime järjekindlalt, kuid kuna keeleoskus polnud kvalifikatsiooninõuete osa, siis oli suhteliselt absurdne olukord, et ka see õpetaja, kellel eesti keele oskus puudus, vastas formaalselt kvalifikatsiooninõuetele.
Alates 2024. aastast aga ei vasta eesti keelt mitteoskav õpetaja enam kvalifikatsiooninõuetele ja koolijuht ei tohi sellist inimest tööle võtta, olgu tal kas või doktorikraad.
Meie viimased järelevalve andmed näitavad, et õpetajad, kes peaksid üldhariduskoolides oskama eesti keelt C1 tasemel, eesti keele õpetajad ja eesti keeles õpetavad õpetajad, nende osakaal on 97 protsenti. Lasteaedades on olukord natukene keerulisem: lasteaiaõpetajate eesti keele oskuse formaalne nõuete täitmine on kuskil 95 protsendi juures, aga abiõpetajate puhul on see kuskil 50–60 protsenti. Lasteaedades on vaja abiõpetajatega veel väga palju tööd teha.
Üks oluline asi, mis on Ida-Virumaa haridust oluliselt mõjutanud, on palgakomponent. Kui vastad kvalifikatsiooninõuetele, oskad eesti keelt, saad rohkem palka. See on mujalt toonud Ida-Virumaale sadu õpetajaid.
Eile rääkisin ühe Ida-Virumaa kõrge ametnikuga, kes ütles, et neil on raskusi hästi eesti keelt oskavate inimeste leidmisega linnaasutustesse, sest kõik tahavad minna kooli tööle. Ta tegi etteheite haridusministeeriumile ja keeleametile, aga tegelikult on see meie ja hariduse vaatest äärmiselt positiivne areng, et kool on Ida-Virumaal muutunud atraktiivseks kohaks, kuhu inimesed tahavad tööle minna. Ma ei oska öelda, kui kaua nad seal püsivad, aga praegu pole Ida-Virumaal väga raske leida eesti keelt oskavaid õpetajaid – võib-olla võiks isegi öelda, et Tallinnas on see raskem.
Ilmar Tomusk Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Olete viimaseid kuid keeleameti direktor. Olete liider või juht?
Ei seda ega teist. Asutuses, kus on alla kahekümne töötaja, ei saa juht olla nii-öelda tippjuht, nagu suurtes asutustes.
Kes käib päeval golfi mängimas.
Et loeb hommikul töötajad üle, siis mõtiskleb natuke ja toimetab.
Väikses asutuses peab juht olema ennekõike partner kõikidele töötajatele. Ta vastutab selle eest, et töötajatel oleksid võimalused tööd võimalikult hästi teha. Väikses asutuses on niiviisi, et kui mingisuguses valdkonnas kukub mingi lüli ära, siis on juht see kork või prunt, kes peab suutma seda asendada. Paljude suurte asutuste tippjuhtide otsimisel on räägitud sellest, et ta ei peagi seda valdkonda nii hästi teadma, vaid tundma üldisi juhtimispõhimõtteid, ja kui ta konkursikomisjonile räägib kenasti ja soravalt maatriksjuhtimisest, siis suure tõenäosusega ta ka juhiks valitakse.
Mina näen, et ka suuremate asutuste puhul võiks juht välja kasvada asutuse seest. Samal ajal, kui juht on välja kasvanud asutuse sees, on tal raske teha suuremaid muudatusi, ta on ju nii-öelda oma inimene. Mind toodi väljastpoolt.
Peaasi, et mitte Tartust ega Tallinnast.
Enam-vähem vahepealt. Ning sellega kaasnes üsna palju muudatusi. Aga muudatusi on mõtet teha ainult siis, kui neid on vaja. Kui ma vaatan tagasi kolmekümnele aastale ja hindan kodanikuna muudatusi, mis on meie poliit- ja haldusjuhtimise maastikul tehtud, siis on tihti jäänud mulje, et muudatusi tehakse lihtsalt muudatuste tegemise pärast. Ja veel kümme aastat pärast muudatuste tegemist ei saa keegi täpselt aru, miks neid tehti.
Osa teie tänastest kolleegidest keeleametis on koos teiega olnud kõik need aastakümned. Kui me vaatame tagasi, millises situatsioonis amet – enne inspektsioon – pidi tööd tegema: 1993. aastal võeti seadus vastu, kuid rakendusakte ega tegevusi selle jaoks ei olnud. Teie peate kontrollima seaduse täitmist. Aga mille alusel? Kuidas motiveerida oma kolleege ja ennast tegelema tõsiselt ja kirglikult ning samas ka rahulikult? Teid on väga keeruline sildistada, et oleksite närviline, karjute, solvate või pillute asju.
Selle solvamise ja karjumisega on üks huvitav asi. Kui ma viimati kandideerisin, küsiti komisjonis, mis ajendaks mind ennetähtaegselt lahkumisavaldust esitama. Mõtlesin natuke ja ütlesin, et see, kui keegi tõstab minu peale häält. Seda ma vist välja ei kannataks. Õnneks pole viimase nelja ja poole aasta jooksul seda juhtunud.
Aga enne?
Enne ka mitte. Võib-olla on selleks andnud põhjust mu enda suhtumine.
Aga mis olukord on valitsenud õigusaktidega, on see, et õigusaktid on rääkinud erinevat keelt. Keeleseaduse alusel kehtestatud nõuded õpetajatele on kehtinud enam-vähem sarnasena juba 1989. aasta keeleseadusest alates. Vastuolu oligi selles, et meie kontrollisime keeleoskuse nõudeid keeleseaduse alusel, aga haridusvaldkonna seadused – põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, koolieelse lasteasutuse seadus ja kutseõppeasutuse seadus – neid nõudeid õpetajatele kvalifikatsiooninõuetena ei kehtestanud enne kui 2022. aasta muudatusega. Nii et tegelikult oli kaks erinevat valdkonda: meie kontrollisime keelenõuete täitmist, aga need ei olnud kvalifikatsiooninõuded.
Sama olukord valitseb taksonduses, millest hästi palju räägitakse. Meil on taksojuhtide keelenõue sõnaselgelt kirjas keeleseaduse alusel antud valitsuse määruses: taksojuht peab oskama eesti keelt B1-tasemel. Aga kogu taksondus toimib ühistranspordiseaduse alusel ja taksojuhi teenindajakaarte väljastatakse samuti selle alusel. Ühistranspordiseadus aga taksojuhtidelt teenindajakaardi väljastamisel eesti keele oskust ei nõua. See tähendab, et taksojuhi teenindajakaardi ehk õiguse teenust pakkuda saab inimene ilma keelt oskamata ja keeleoskus tuleb mängu alles teenuse pakkumisel. Meie saame eesti keele oskust kontrollida ainult meile laekunud kaebuse alusel, kui teenuse pakkumisel on ilmnenud, et taksojuht eesti keelt ei oska.
Nii et need seadused ei ole omavahel kooskõlas. Nad on natukene aega olnud kooskõlas – üks periood 2014. aasta lõpust kuni 2016. aasta 22. märtsini, kui ma õigesti mäletan. Siis pidid taksojuhid ka ühistranspordiseaduse alusel eesti keelt oskama. Ja oli hämmastav, kui ajakirjanduses hakkasid liikuma jutud, et valitsus hakkab kehtestama taksojuhtide keeleoskuse nõudeid teenindajakaardi väljastamiseks, hakkasid taksojuhid väga usinalt käima keelekursustel. Keeleameti ukse taga olid pikad järjekorrad, taksojuhid tulid ettekirjutusi saama. Kui ta oli saanud ettekirjutuse ja käinud keelekursustel, sai ta riigilt keelekursuste raha tagasi. Nii et sadade kaupa, võib-olla isegi üle tuhande taksojuhi käis ettekirjutust saamas.
Kuid kui see nõue kaotati, kaotasid taksojuhid huvi eesti keele oskuse vastu. Sest kui sul on töö juba olemas, teenindajakaart käes, ei olegi väga palju põhjust keelt õppida. See on jällegi ebakõla keeleseaduse ja valdkonna seaduse vahel. Ja selliseid valdkondi, kus need võiksid ühte jalga käia, on veel mõned.
Kuidas te sellest kõigest nii rahulikult räägite? Sest kui me oleksime kõiki neid seadusi kooskõlas rakendanud aastast 1989 või 1993, praegu on 2026, siis võib-olla võiks keeleameti üldse kinni panna.
See on mõte, mille mina käisin välja juba oma doktoritöös, mida kirjutasin aastatel 2001–2002. Esitasin seal nii-öelda ettevaate, et kui üleminek eesti õppekeelele toimuks nii, nagu ta võiks toimuda, ja õpetajad õpiksid eesti keele kenasti ära, siis aastateks 2012–2013 poleks keeleametil ilmselt haridusvaldkonnas enam tööd. See oli minu hüpotees. Kuid see hüpotees kukkus kolinaga kokku, sest üleminekule sellisel moel kulus veel paarkümmend aastat.
Need on poliitilised otsused, ma ei taha kritiseerida ühtki poliitikut. Eesti õppekeelele ülemineku valdkonnas ei olegi võimalik ette võtta ühtki erakonda eraldi ja öelda, et nemad on süüdi, sest alates 1993. aastast on enam-vähem kõik meie poliitikakaardil olnud erakonnad selle valdkonnaga tegelenud ja ühel või teisel põhjusel ei ole asju niiviisi lõpuni menetletud, kui tehti nüüd aastal 2022. Ning siis sündis see ka mitme erakonna koostöös.
Mulle väga meeldib, et ei ole ühtegi erakonda, kes saaks öelda, et mina tegin selle. Mitmed erakonnad ja haridusministrid panustasid, et olukord selline oleks. Ja tõesti, praegu on raske – õpetajatel, lapsevanematel, koolidel, koolijuhtidel –, aga me elame need neli-viis aastat üle ja ma usun, et aastast 2030, kui üleminek peaks loogiliselt ja juriidiliselt lõppema, on meie haridusmaastikul pilt hoopis teine, kui siis kui ma 1995. aastal tööle tulin.
Aga parafraseerides, ükski erakond, kes on kuulunud parlamenti ja valitsuskoalitsiooni, ei saa öelda, et on teinud kõik, et seadused oleksid omavahel sünkroonis ja et nad on eesti keele kaitsmiseks kõik teinud.
Seda ei saa paraku tõesti ükski öelda, sellepärast et seadus on alati mingisugune kompromiss. Kuna keeleameti üks põhimääruslik ülesanne on teha ettepanekuid õigusaktide muutmiseks, olen neid ettepanekuid teinud lähtuvalt sellest praktikast, mis meile järelevalvest tuleb ning mõnest on saanud seadus, mõnest ei ole, aga ajalugu ei ole veel lõppenud, ettepanekud on ühes ja teises sahtlis kenasti olemas. Kindlasti tulevad nad ühel hetkel jälle välja ja saavad aktuaalseks.
Ilmar Tomusk Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Võtame ettepanekute kõige ülemise sahtli. Võtame Ilmar Tomuski kõige põletavama ettepaneku uueks seaduseks või seaduse parandamiseks. Mida võiks teha?
Kõige ülemine asi, mis mu töölaualt viimati läbi käis – selles mõttes, et ma pidin vastava valdkonna seadust mõnele kolleegile tutvustama –, puudutab kohaliku volikogu liikme eesti keele oskust.
Me teame, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt peavad kohaliku omavalitsuse volikogu istungid toimuma eesti keeles. See justkui tähendaks, et volikogu liikmed peaksid eesti keelt oskama. Aastatel 1996 kuni 2001 oli ka volikogu liikme eesti keele oskuse nõue seadustes. Alguses oli see kehtestatud keeleseaduse alusel, pärast kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel. Eri põhjustel tühistati need nõuded 2001. aasta novembri lõpus. See tähendab, et praegu oleme me olukorras, kus volikogu istung peab toimuma eesti keeles ja volikogu liige justkui peaks suutma eesti keeles tööd teha, aga nõuet, et ta peab eesti keelt oskama, talle kehtestatud ei ole.
Kui ma panen ennast praegu mõne volikogu esimehe kingadesse, kes peab tagama eestikeelse istungi, aga ta teab, et üle poolte volikogu liikmetest eesti keelt ei oska, siis kuidas ta seda teeb. Selle üle on hästi palju vaieldud. Umbes neli aastat tagasi oli see eelnõu nii-öelda ääre peal, enam-vähem valmis saamas, ja see oleks peaaegu sahtlist välja võetud, aga mingitel põhjustel läks sinna tagasi.
Mõned volikogu esimehed on püsti hädas, sest nad teavad, et peavad juhtima eestikeelset koosolekut, vene keeles seda juhtida ei tohi, sest seadus ei anna sellist võimalust. Mõned aastad tagasi vaatasin üht Ida-Virumaa volikogu istungit ja mul oli volikogu esimehest ja ka volikogu liikmetest mõnes mõttes isegi kahju, sest kui volikogu liige tahtis midagi öelda, aga eesti keelt ei osanud, hakkas ta vene keeles rääkima, ja vene rahvusest volikogu esimees pani mikrofoni kinni ja ütles, et ei tohi vene keeles esineda.
Oleme natukene isegi skisofreenilises olukorras, kui istung peab toimuma eesti keeles. Volikogu liige võiks küll olla poliitikuna teadlik, et kui ta laseb end volikogusse valida, peaks ta ka eesti keelt oskama, aga mõnes omavalitsuses ei ole eesti keel nii oluline – olulised on hoopis muud asjad.
Mina näeksin, et volikogu liikme keeleoskuse nõue tuleks ühel või teisel moel valimisseadusesse tagasi. Mitte mingisuguse konkreetse tasemena, B1 või C1, vaid seal võiks olla kirjeldus sellest, mida volikogu liige peaks oskama eesti keeles teha: kohtuda valijatega, lugeda eelnõusid, teha ettekandeid ja nii edasi. Ning kandideerides annab ta allkirja, et ta saab sellega hakkama. Keegi ei pea tema keeleoskust mõõtma, ta hindab seda ise. Kui ta valitakse ja ta saab hakkama, on kõik korras. Kui ta valitakse, aga ta ei saa hakkama, võiks sekkuda vabariigi valimiskomisjon, sest volikogu kandidaat andis kandideerimisel enda kohta valeandmeid. Volikogu liikmel peab ikkagi olema mingisugune orientiir – kui ta volikogusse valitakse, peavad tal olema teatud oskused, mida ta peab suutma ka millegi alusel hinnata.
Mille te järgmisena sahtlist üles tõstaksite?
Üks ettepanek puudutab neidsamu taksojuhte. Mina näen, et kui ühe seaduse järgi peab teenust osutav inimene oskama eesti keelt ja teise seaduse järgi justkui ei pea, siis võiksid need seadused olla omavahel kooskõlas.
Kui omal ajal, aastal 2014, alustati keelenõude lisamist teenindajakaardi taotleja nõuete hulka, siis põhiline põhjus oli, et see aitab parandada teenuse kvaliteeti. Ja tõesti, see aitas.
Praegu on ju niiviisi, et kui sa tellid takso, käib üldjuhul suhtlus äpi kaudu ja suurema osa olulisest tarbijateabest saab inimene kätte äpi kaudu. Aga liikluses ja ühistranspordis võib juhtuda olukordi, mida ei saa äpi kaudu lahendada ja kus juht peab oskama lugeda liikluskorraldusvahendeid või tekib reisijal keset sõitu mingi küsimus.
See ei pea olema rahvaluulega seotud küsimus, nagu tihtipeale öeldakse, et kas taksojuhiga tuleb rääkida Tammsaarest – ei tule. Kuid liikluses võib tekkida ohuolukordi, juhtuda õnnetusi ja siis peab taksojuht suutma igal juhul kliendiga suhelda. Selleks on B1-tase enam-vähem optimaalne ja paljudes riikides see ka nii on. Nii et see nõue võiks ühistranspordiseaduses ikkagi olla – et valdkonnaseadus ja keeleseadus oleksid omavahel kooskõlas.
Aga ka keeleseaduses on sätteid, mida võiks täpsustada. Meil on avaliku teabe sätte paragrahv 16, kus on üks lõige, mis puudutab kaubamärke. See on suhteliselt keeruline juriidiline arutelu, aga see lõige on sõnastatud niiviisi, et kui kaubamärk sisaldab olulist teavet, peab küll olema eestikeelne teave juures, aga me ei tea ega saa aru, kus kohal, mis mahus ja kui nähtav see peab olema. Ettevõtjad on nutikad ja kui on suur võõrkeelne kaubamärk, mis sisaldab olulist teavet, ja eestikeelne teave pannakse kuskile sellisesse kohta, kus klient seda ei näe, siis formaalselt on seadusenõue täidetud.
See on üks säte, mida tuleks natuke täpsustada ja kohendada, et eestikeelne teave, kui ta peab seaduse kohaselt olemas olema, oleks kindlalt piiritletud, kus ja kui nähtav ta peab olema.
Kui tõhusaks peate viimast keeleseaduse muudatust, mis ei luba kinodes näidata dubleeritud filme? See seadus laieneb ka näiteks telekanalile ETV+, mis peaks näitama filme subtiitritega, aga originaalkeeles.
Selle seadusesätte mõte, mis puudutab kinosid, on ju ennekõike see, et avalikus ruumis oleks vene keelt vähem ja eesti keelt rohkem. Selles mõttes on see väga hea säte.
Kui ma mõtlen selle peale, kui palju meil on kinode peale kaebusi tulnud, siis tegelikult on neid suhteliselt vähe. Lugesin hiljuti kokku, et kümne aasta jooksul on tõlke puudumise või tõlkekvaliteedi kohta tulnud vist kolmkümmend. Nii et seda ei ole väga palju.
Selle sätte seadusesse panemine ei lähtunud mitte niivõrd kaebustest, kuivõrd sellest, et avalik ruum oleks rohkem eestikeelne. Isegi kui venekeelne inimene läheb kinno, ei peaks talle seal kõlama tuttav vene keel, vaid vene keelt saab lugeda subtiitritest. Kõlama peaks pigem originaalkeel või eesti keel.
Ilmar Tomusk Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Me räägime vihjamisi vene keelest, aga kui me Tallinnas ringi liigume, puutume näiteks taksonduses järjest rohkem kokku sellega, et meil on pigem ingliskeelne või veel kolmandakeelne, aga suhteliselt umbkeelne teenindus.
Ütleme, et muukeelne. On ka taksojuhte, kes on keelekontrollis käinud, kes ei oska ühtegi kolmest nii-öelda kohalikust keelest ehk ei eesti, vene ega inglise keelt. Eks nendega on suhteliselt raske. Kui ta peab inimese kohale viima – ja kulleritega on ju samamoodi –, aga ta ei tunne ladina tähti ning tal on raskusi tänavanimede kokku lugemisega, ja eesti keele oskuse nõuet tal pole, siis on eriti kullerite puhul ette tulnud, et toit on toimetatud valesse kohta või ta ei oska küsida, kuidas väravast sisse saab või kuidas neljandale korrusele tulla. Kui ta ei suuda seda küsida, siis võib pitsa ära jahtuda. Selliseid kaebusi on olnud.
Minimaalne keeleoskus peaks teenuse pakkumisel kindlasti tagatud olema.
Vaatame teistpidi. Tulevad tippspetsialistid, kellele me ei esita kohaliku keele nõuet, sest nad valdavad tõenäoliselt C2-tasemel inglise keelt, olemata ise ingliskeelsest riigist pärit. Ta on tippspetsialist ja talle tahetakse teha mööndusi. See on omakorda viinud selleni, et teinekord öeldakse söögikohas, et teenindatakse inglise keeles, sest kõik räägivad ju inglise keelt.
Eriti pärast seda, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga, ütlesid paljud teenindusasutused, et me oleme nüüd Euroopa Liidus ja kõik on inglise keeles. Tegelikult, isegi kui restorani köögis töötab tippspetsialistina mõnest teisest riigist tulnud kokk, tuleb teenuse pakkumisel tagada igal juhul eestikeelne teave. Tippspetsialisti keeleoskusnõude puudumine või see tähtaeg – näiteks kui ta on olnud Eestis alla viie aasta, siis keelenõue ei kohaldu – ei tähenda seda, et eestlane ei peaks igas olukorras saama eestikeelset teavet. See tuleb kindlasti tagada. Ka nendes töökollektiivides, kus töötavad võõrkeelsed tippspetsialistid, ütleb keeleseadus selge sõnaga, et igaühel on õigus saada eestikeelset tööalast teavet. Seadus ei ütle täpselt, kuidas seda tagada, aga see peab olema tagatud.
Arstidega on meil kakspidine olukord. Ühelt poolt uus põlvkond, kes tuleb ülikoolist, on edukalt arstiks õppinud ja residentuuri läbinud ning kes satub olukorda, kus ta peab patsiendiga rääkima vene keeles, aga ta ei valda seda. Teisalt on teatud töökohtadel tööjõunappus ning kolmandatest riikidest oleksid inimesed valmis siia tööle tulema, nad on vastava koolituse ja diplomiga, aga ei valda eesti keelt, kuid nad oleksid näiteks Virumaal tänuväärne abi just arstiteenuse pakkumisel.
Nad on tänuväärne abi, aga kolmandatest riikidest pärit arstide puhul on niiviisi, et ega nad lihtsalt niisama Eestis tööd teha ei saa – nad peavad sooritama eestikeelse vastavuseksami. Paraku on meile tulnud kaebusi ka arstide kohta, kes on eestikeelse vastavuseksami sooritanud, aga eesti keeles korralikult hakkama ei saa. Neil on justkui dokument olemas, nad peaksid eesti keeles hakkama saama, aga ei saa. Selliste puhul peame tegema ettekirjutuse, et nad peavad oma eesti keelt täiendama.
Kui on väga keerulised juhtumid, kus arst üldse keelt ei oska – on üks juhtum läbi käinud, kus eestikeelse kutseeksami sooritanud arst kukkus A2-eksamil läbi, mis tähendab, et tema keeleoskus oli väga nõrk –, siis sellistel puhkudel peab ennekõike tööandja tagama keeleoskuse. Keelemäärus ütleb selgelt, et tööandja peab tagama, et inimene, kellelt eesti keele oskust nõutakse, seda ka oskab. Tööandjad peavad sellele kindlasti rohkem tähelepanu pöörama.
Keeleamet kontrollib praegu nii palju, kui meil haridusasutustest aega üle jääb. Prioriteete saab olla ainult üks ja meil on see haridus, teisel kohal on meditsiini- ja sotsiaalhoolekandevaldkond. Ida-Virumaa suuremaid haiglaid kontrollime regulaarselt, teeme arstidele ettekirjutusi ja rakendame ka sunniraha. Kuid ennekõike on see tööandja vastutus – kui eestlane läheb arsti juurde, olgu Sillamäel, Narvas või Kohtla-Järvel, peab ta saama arstiabi eesti keeles.
Ilmar Tomusk Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Eelnevalt räägitu annab tõestust sellest, et Ilmar Tomuski doktoritöö üks hüpoteesidest niipea mitte kuidagi teoks ei saa – see, et keeleametit enam vaja ei ole.
Tundub, et on ikka vaja jah. Üldine võõrkeelte mõju on aastakümnete jooksul muutunud. Kui ma tööd alustasin, oli vene keele mõju loomulikult väga suur ning Tallinna linn ja paljud muud linnad olid venekeelseid silte täis. 1990ndate teiseks pooleks said venekeelsed sildid maha võetud. Mingil perioodil tekkisid mõnes Tallinna piirkonnas soomekeelsed sildid, mis olid tihti ka vigased ja millega me pidime tegelema. Minu probleem oli see, et kuna ma oskan soome keelt, siis saan ma aru, kas on kirjutatud korrektselt või vigaselt. Ühtepidi tegime ettekirjutusi lisada eestikeelne teave ja teistpidi ütlesin sõbralikult, et parandage oma vead ära.
Nüüd on inglise keele surve üsna suur. Muidugi öeldakse meile, et kõik oskavad inglise keelt, mis te tulete oma eesti keelega. Kuid inimesed, kes on linna peal rohkem ringi käinud, näiteks meie inspektorid, on hakanud tähele panema avalikke silte jaapani, korea, hiina ja võib-olla veel mõnes keeles. Need on valdavalt toitlustuskohad, aga mina ei tea, mida need tähendavad. Mina hieroglüüfe ega piltkirja ei tunne, araabia keelt ei oska ja kiilkirjaga on ka probleeme, mis tähendab, et me ei räägi praegu ega ka lähema viie kuni kümne aasta perspektiivis ainult inglise keelest.
Olin mõni aasta tagasi Oxfordis, sealne tänavapilt oli äärmiselt kirev ja rahvusvaheline. Küllalt palju oli Lähis-Idast ja idamaadest pärit keeli, mille puhul ma tean küll, et need on sealtkandist pärit, aga ma ei tea isegi, mis keelega on tegu. Kui mõelda näiteks Hiina majanduse mõjule, siis märkasin juba Helsingi sadamas hiinakeelseid silte. Nii et ka muud keeled tulevad peale ja me ei saa öelda, et kõik oskavad hiina või araabia keelt.
Minul on kliendina õigus avalikus ruumis aru saada, mida mulle eksponeeritav teave tähendab. Võib-olla reklaamitakse sel sildil mingit toitu või teenust, aga võib-olla on see üleskutse millekski, millest ma aru ei saa ja mis ei pruugi olla kooskõlas heade tavadega.
Seetõttu peame järjekindlalt nõudma seda, mis on kirjas keeleseaduses: võõrkeeled võivad olla, aga eesti keel peab kindlasti olema. Peame seda järjekindlalt nõudma, muidu oleme kord olukorras, kus tänavatel on Paabeli segadus, kümned ja kümned keeled ja me ei orienteeru, mis teave seal on.
Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus saada avalikkusele mõeldud teavet ja minul on õigus saada seda eesti keeles. Eestis peab teave olema eesti keeles. Kuna ettevõtlusvaldkond on niivõrd dünaamiline, siis kui meie inspektor käib Tallinna ühest otsast teise läbi ning kui ta algusesse tagasi jõuab, on seal juba uued ettevõtted ja sildid. Peame tööga algusest peale pihta hakkama, sest kui me seda ei teeks, oleks meie linn täiesti võõrkeelne.
Ilmar Tomusk Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Kui teil on keeleameti juhtimise kõrvalt aega raamatuid kirjutada, siis võib kiuslikult küsida, kas ametis on nii vähe tööd või on Ilmar Tomusk lihtsalt nii andekas.
Mul on nädalavahetused ja puhkuseaeg. Kõige viljakam aeg ongi alati olnud suvepuhkus. Mul oli hiljuti juulikuus puhkus ning siis tegelesingi uute raamatutega. Töö ajal ma raamatuid ei kirjuta, see oleks absoluutselt võimatu – võiks hulluks minna, kui sa tahaksid keset kogu seda virvarri, mis dokumendiregistris käib, hakata veel midagi mõistlikku oma lasteraamatutesse kirja panema. Nii et kirjutan õhtuti, nädalavahetuseti ja suviti. Loomulikult tahaksin kirjutamisele rohkem aega pühendada, seda on väga vähe.
Kannatust veel kaks kuud.
Kadestan väga kirjanikke, kes kirjeldavad oma tööpäeva nii, et tõusevad hommikul üles, joovad kohvi, mõtisklevad, käivad jalutamas, siis istuvad ja kirjutavad natukene aega. Siis söövad lõunat ja teevad uinaku. Mõnikord tahaksin ka sellist päris kirjaniku elu kogeda.
Samas, kui ma mõtlen selle peale, millistel perioodidel on mul enda arvates sündinud kõige paremad raamatud, siis kõige hämmastavamal kombel olen need kirjutanud siis, kui on tööalaselt kõige pingelisemad ajad. Näiteks aastal 2024–2025, kui algasid väga intensiivsed kontrollid vene õppekeelega koolides, olid mu õhtud ja nädalavahetused raamatute kirjutamise mõttes väga viljakad.
Võib-olla oli see tasakaaluks tööpingele – ühel hetkel tunned end väga aktiivse ametnikuna ja teiselt poolt, kui ma mõtlen oma lugejate peale, siis pühendan need üksikud tunnid hea meelega neile. Seda eriti siis, kui ühel päeval tuleb lapsevanemalt kiri, et tema laps ei lugenud varem üldse raamatuid, aga kui ta luges talle ette mõne minu raamatu, hakkas laps ise raamatuid lugema. Sellist tagasisidet ei ole andnud mitte üks või kümme lapsevanemat, vaid tõesti kümned ja kümned.
Seda kinnitab ka see, et autorihüvitiste jagamise raamatukogude laenutuste põhjal on esikümnes alati Ilmar Tomusk. Ning kui aasta jooksul on ilmunud värskemad teosed, jõuavad Ilmar Tomuski lasteraamatud ka müügiedetabelitesse. See on kummardus eesti keelele ja tegu, millega saab aidata ja hoida eesti keelt, mis oleks korrektne ja kaunis. Ja seda just läbi laste ja noorte.
Kindlasti on eesti keele, kultuuri ja rahvuse püsimise võti või lahendus olulisel määral vene õppekeelega koolis, et meie venekeelsed noored õpiksid eesti keele ära, aga põhiraskus on meie lastel. Emmed peavad oma lastele eesti keeles unelaule laulma, issid ja emmed peavad kvaliteetseid lasteraamatuid, “Sipsikut” ja “Naksitralle” ette lugema, mõnikord võib-olla ka mõningaid minu raamatuid, kui nad kätte satuvad.
Tahan väga kiita Eesti koolide algklasside õpetajaid, kes teevad tohutult tugevat, head ja tänuväärset tööd, et hoida lapsi raamatute ja eesti keele juures. Alus ja vundament sellele, et meie lastest kasvaksid tublid eestlased ja eesti keele oskajad, pannakse loomulikult lasteaias ning esimestes klassides. Pärast seda on juba väga raske midagi muuta. Nii et lugemisharjumus ning armastus eesti keele ja kultuuri vastu tuleb lasteaiast ja algkoolist. Minu meelest on meie alushariduse ja algklasside õpetajad selles osas hästi tublid.
Kas kurikuulus tehisaru võtab teilt töö ära, kui raamatuid hakkab kirjutama mingi pudrumasin? Võtab see lõpuks töö ära ka ametnikelt, kes peavad kontrollima, mis ümberringi toimub? Müüte on selle teema ümber äärmiselt palju.
Müüte on palju, aga mina AI-d ei karda. Ta ei võta kindlasti kirjanikelt tööd ära.
Aga mida ta eesti keelega teeb?
Ta on siiamaani mõjunud üsna hästi. Kui AI töötab ainult korrektse eesti keele korpusega, ehk eesti keele korpusega, mille on kirjutanud päris inimesed. Aga uuringud näitavad, et kui AI hakkab kasutama AI koostatud tekste, läheb asi käest ära. Nii et AI puhul on hästi oluline, et meil oleks võimalikult suur ja kvaliteetne eesti keele korpus. AI-st on kindlasti paljudel juhtudel abi, aga ma arvan, et kirjanikelt ta tööd ära ei võta.
Ametnike puhul ta ilmselt natuke tööd muudab, aga ära ei võta.
Sergei Kraana [varjunimi, mille alt Tomusk avaldas aastaid Maalehes artikleid] on elus?
Ütleme nii, et Sergei Kraana on varjusurmas, ta on olemas, aeg-ajalt teeb ta mõned avalikud postitused, aga praegu ta ühtegi uut teost ei loo.
Kas kõik küsimused, probleemid ja tülid selle 31 aasta jooksul on keeleametis saanud lahendada sõnadega või on tulnud kasutada ka oskusi, mida nooruspõlves karatetrennis õpiti? Kas te vööni üldse jõudsite?
Ma mingi vööni jõudsin, aga see ei olnudki omaette eesmärk. Eesmärk oli olla terve ja tugev. Tsiviilelus ei ole mul neid oskusi mitte kunagi vaja läinud.
Aga nagu ma korra mainisin, oli mul võimalus teenida kaks aastat Nõukogude merejalaväe tankistina ja seal tuli mõnikord olukordadest paremini väljatulekuks kasutada riisipõllutehnoloogiat, nagu üks mu kunagine tuttav ütles. Sellest on abi olnud küll, aga ka seal üritasin suurema osa probleeme lahendada sõnadega. Kuid kui sõnadest ei piisanud, oli seal tavaks ka muudmoodi küsimusi lahendada, aga õnneks teistes valdkondades pole mul sellist vajadust olnud.
Kui sõna ja mõtet vallata, on võimalik eesti keelt hoida, vaatamata sellele, et saates kõlanud viivised, mis on eesti keele nõuete jõustamisel olnud, on äärmiselt ja arusaamatult pikad.
Eestlased ongi ju rahuliku loomuga ega kiirusta paljude asjadega. Aga kui kätte võtavad, siis teevad ära, nagu praegu näha – teeme selle asja ära ja sellest on kindlasti ühiskonnale kasu.
Jah, sõna on väga tähtis, nagu üks vana ja tark raamat ütleb, mõistetakse sind sinu sõnadest õigeks ja sinu sõnadest mõistetakse sind hukka. Nii et alati peab mõtlema, mida sa ütled. Ära ütle enne, kui oled mõelnud, mida see asi tähendab.
Aitäh jutuajamise ja nende aastate eest riigiametnikuna. Jääme ootama, mis juhtub Ilmar Tomuskiga pärast 31. detsembrit 2026. aastal.
Ilmar Tomusk Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
“Reedesed intervjuud” on Vikerraadios reedeti kell 14.05.