Kriminaalkaristus peab korraga saavutama mitut eesmärki, see peab reageerima konkreetsele pahateole, korvama ohvrile tekitatud kahju, panema kurjategija mõistma oma teo tagajärg ja olema hoiatuseks teistele. Eesti elanike hulgas tehtud uuringu järgi on kõik need eesmärgid tähtsad. Selgus, et Eesti inimesed ei ole nii karistushimulised, kui meediapildist võiks vahel oletada.
Kas kuritegevus väheneks, kui karistused oleksid pikemad? Ei, pikemad karistused ei vähenda kuritegevust, vaid peegeldavad paljuski poliitilisi valikuid: mida on otsustatud kriminaliseerida ning kas vanglale on alternatiive.
Riigid, kus on seaduses minimaalsed kohustuslikud karistusmäärad, ägavad ülerahvastatud vanglate all. Selle näiteks on Ameerika Ühendriigid, kus 1970.–1980. aastatel kehtestatud miinimumkaristuste poliitika tõi kaasa massilise vangistamise, millega ei kaasnenud kuritegevuse langust.
Euroopa Liidus on suurima vangistuskordajaga Ungari ja Poola, kus 100 000 elaniku kohta on 200 vangi, samuti on suhteliselt kõrge nende riikide elanike mure kuritegevuse pärast.
Eestlased muretsevad kuritegevuse pärast vähem kui eurooplased keskmiselt. Eestlastest muretseb kuritegevuse pärast kaks protsenti ja eurooplastest kaheksa protsenti. Suurem hirm kuritegevuse pärast omakorda suurendab soovi karistusi karmistada, aga viimased ei too kaasa kuritegevuse vähenemist.
Ükskõik kui tsiviliseeritud ja hästi korraldatud on vangla, jääb see kohaks, kuhu on kogunenud inimesed erakordselt mitmekihiliste probleemidega, mida ei lahenda isolatsiooniga. Mida kauem on inimene trellide taga, seda suurema tõenäosusega ei saa ta vabanedes hakkama ja paneb toime uue kuriteo. Õiguskaitse reageerimise kiirus ja karistuse vältimatus on karmist karistusest tõhusam.
Vangistus on mõnikord ainuvõimalik karistus, aga selle kõrval on mõjusaid alternatiive nagu üldkasulik töö, rahaline karistus, elektrooniline valve, ravi, sotsiaalprogramm vms. Mõju saab hinnata läbi retsidiivsuse. Kõrgeima retsidiivsusega on vanglas karistuse lõpuni kandnud, kellest veerand paneb paari aasta jooksul toime uue kuriteo. Ennetähtaegselt vabanenute seas oli retsidiivsus 16 protsenti, kõikide keskmine kümme protsenti.
Kui Eestis hakati 2007. aastal kasutama elektroonilist valvet, oli kriitikuid, kardeti, et see tuleb turvalisuse arvelt. Ajapikku usaldus kasvas ja õigustatult, sest retsidiivsus on selle seadme kandjatel hiljem kümne protsendi ligi.
Kokkuvõttes, kohtunikud vaatavad üksikjuhtumit ning mõistavad karistuse, mis on sobivaim konkreetse teo eest konkreetsele inimesele. Riik aga peab karistuspoliitilistes otsustes vaatama laiemat pilti, tuginedes andmetele ja lähtudes sellest, mis töötab. Koletud kuriteod ei tohi panna esimese hooga muutma karistusi. See ei tähenda, et riik vaatab tuimalt pealt ja ei tee midagi, karistuspoliitikat tuleb kohandada, aga läbimõeldult.
Mis meid siia tõi?
Eesti poliitikud sõnastasid 20 aastat tagasi riigikogus kriminaalpoliitika eesmärgid. Suur roll oli nullindate lõpul jõustunud seadusemuudatustel, mis ühelt poolt vähendasid vanglakaristuse määramist, tegid korda meie vanglasüsteemi ning suurendasid kriminaalhoolduse kasutust.
Andmed näitavad tollaste valikute õigsust. 20 aastat tagasi registreeriti meil kaks korda rohkem kuritegusid kui praegu. 2005. aastal registreeriti 55 586 kuritegu, eelmisel aastal 28 033.
“Meie kuritegude arvu vähenemine langes kokku Lääne-Euroopas toimuva kuritegude arvu langusega.”
Oma mõju selles languses oli seadusemuudatustel, registreerimispraktikal ja teatamiskäitumisel. Samal ajal toimus kriminaalmenetluse ja karistusõiguse reform, mis tõi kaasa elektroonilise valve, lepitusmenetluse ja eri menetlusliike. Meie kuritegude arvu vähenemine langes kokku Lääne-Euroopas toimuva kuritegude arvu langusega. Meid aga eristab teistest see, et kuritegevuse tase on olnud pikalt stabiilne ning võib-olla oleme saavutanud selle nivoo, millest allapoole minna on keeruline.
Tapmiste ja mõrvade arv on üks väheseid rahvusvaheliselt võrreldavaid kuritegevuse näitajaid ning on riike, kus tapmiste ja mõrvade arv on vaikselt kasvamas või vähemalt ei ole viimaste aastate jooksul langenud, sh Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa, Taani, Holland.
Eesti on suutnud teha silmapaistva teistpidi hüppe. Kui 20 aastat tagasi toimus meil aasta jooksul 150 tapmist ja mõrva, siis mullu oli neid 28. Eestis on tapmiste ja mõrvade taga valdavalt alkoholitarvitamise käigus tekkinud tüli. Kuidas me neid ühiskonnana suudame ära hoida, sõltub sellest, kuidas suudab neid inimesi toetada sotsiaalsüsteem.
Eestis on alaealiste kuritegude arv vähenenud hoolimata sellest, et 14–17-aastaste arv on 20 000 võrra kasvanud. Vahepeal ei olnud meil ühtegi alaealist vanglas, nüüd on neid taas seal liiga palju, kaheksa.
Alaealiste õigusrikkujate süsteemi reformimine, milles esikohale seati kiire sekkumine, trahvimise asemel hoiatused, vestlused, lastega tegelevate spetsialistide koolitamine, lepitus, kahju heastamine, sotsiaalprogrammid, peretöö, on vähendanud kriminaalkorras karistatud alaealiste arvu, kuid ühiskonnas on toimumas muutused, millega kriminaalpoliitika peab kohanema ja ennetama.
Millised valikud tuleb nüüd teha?
Eesti senine edu ei tähenda, et võiksime jätkata muutumatu karistuspoliitikaga.
Kuritegelikud võrgustikud värbavad üha nooremaid sotsiaalmeedia, krüpteeritud sõnumirakenduste ja mängukeskkondade kaudu, pakkudes raha, staatust või kuuluvustunnet. Radikaliseerumise ja kuritegeliku värbamise ennetamine peab algama enne esimest tegu. Vaja on kooli, lastekaitse, vaimse tervise spetsialistide ja politsei ühist tööd, kiiret infovahetust ja usaldusväärseid sekkumisi. Karistusõigus peab jääma viimaseks abinõuks, kuid vägivaldse teo ettevalmistamise või selge ohu korral peab sekkumine olema kiire ja vältimatu.
Euroopa siseturvalisuse ohupilt muutub kiiresti. Organiseeritud kuritegevus liigub veebi, kasutab tehisintellekti pettuste ja küberrünnete laiendamiseks, värbab digikanalite kaudu noori ning võib tegutseda ka vaenulike riikide käepikendusena.
Hübriidohtude puhul hägustub piir kuritegevuse ja riiklikult suunatud vaenutegevuse vahel ning sihtmärgiks võivad sattuda kriitiline taristu, avalikud teenused, tundlikud andmed, ettevõtted ja usaldus riigi vastu. Seetõttu on tähtis, kas riik suudab ohtu varakult märgata, kuritegu kiiresti avastada ja kahju ära hoida.
Meie valik on siduda kriminaalpoliitika tugevamalt julgeolekuga. Sidekaablite lõhkumine on sama palju kuritegu kui hübriidrünnak. Kriitilise taristu kahjustamine või küberrünne võib põhjustada suurema kahju kui tavapärane üksikkuritegu. Sellistes valdkondades tuleb tagada mõjusad karistused ning valmisolek vara kiiresti arestida ja konfiskeerida.
Digitaalsed tõendid paiknevad sageli mitmes riigis ja erasektoris, mistõttu peab meie tehniline võimekus olema tasemel, piiriülene koostöö kiire. Me peame kiiresti leidma tasakaalu kuritegude avastamise ning põhiõiguste kaitse vahel. Nõrk uurimisvõime jätab inimesed kaitseta, kuid piiramatu andmekasutus kahjustab usaldust õigusriigi vastu.
Lõpuks on meie valik jätkata nende meetmete laiendamist, mis ühendavad kontrolli ja toe, need on elektrooniline valve, tingimisi vabastamine sisulise järelevalvega, ravi- ja sõltuvusprogrammid, kahju heastamine ning vanglast vabanemise järgne tugi.
Ressurss tuleb suunata sinna, kus risk ja võimalik kahju on suurimad, mitte täita vanglaid inimestega, kelle puhul odavam ja mõjusam alternatiiv vähendab korduvkuritegevust paremini. Ka tuleviku karistuspoliitika mõõdupuu on see, kas inimene hoidub uuest kuriteost, ohver saab kaitse ja ühiskond on tegelikult turvalisem.