Kirjanik, ajakirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov rääkis Klassikaraadios, et kirjandus valmistab meid eluks ette, annab juhtnöörid ja teatud eelhäälestuse. Kui lapsed üldse ei loe, võivad ootamatused ja elus ette tulevad pahandused lapse vaimselt täiesti ära murda.
“Päris palju on mul südamel. Esimene muremõte on see, et lapsed enam väga palju ei loe,” ütles Andrei Hvostov, kes kirjutas raamatu “Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase”.
Hvostov tõi välja, et raamatu kirjastaja Epp Petronel oli soov teha raamat, millest võiks olla abi keskkooliõpilastel, kes on aeg-ajalt kimpus soovitatava kirjandusega.
“Tänapäeva koolides enam kohustuslikku kirjandust ei ole, on soovitatav kirjandus. Võimaliku nimekirja raamatutest pani Epp kokku kirjandusõpetajate ja raamatukogutöötajatega konsulteerides. Ta saatis mulle nimekirja, kus oli 30 raamatut, kust mina valisin endale välja meelepärased ja nendest kirjutasingi,” selgitas Andrei Hvostov, kuidas sündis lugemispäeviku stiilis raamat. “Mõte on heita päästerõngas keskkooliõpilastele, aga ka põhikooliõpilastele.”
“Ma ütleksin, et raamatute hulgas on see raske kraam, isegi heavy metal. Mõni teos, näiteks Miguel de Cervantese “Don Quijote” oli ka mulle kõva pähkel, et ma julgesin selle üldse ette võtta,” tõdes Hvostov.
“Kui ma kunagi neid raamatuid lugesin, siis ilmselgelt sain ma neist valesti aru. Näiteks Hesse “Stepihunt” või Tammsaare “Tõde ja õigus”. See on väga täiskasvanute kirjandus. Võib-olla oli see isegi natuke nagu kirjanduslik kuritegu, kui meid kunagi keskkoolis neid raamatuid vägisi lugema sunniti. Nii võib inimese kirjandusest hoopis eemale peletada.”
Hvostov tõi välja, et “Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase” on uue sarja avalöök. “Üks järgmine lugemispäevik võiks olla sõjaromaanid,” nentis kirjanik.
Raamatuid lugedes pidi Hvostov end pidevalt korrale kutsuma ja pidurdama. “Nimetame neid siis esseedeks, et iga kirjandusteose kohta on raamatus kirjutatud üks essee. Kirjastajaga leppisime kokku, et need võiksid olla sellises mahus, et oleks paras üks tekst korraga enne magamajäämist läbi lugeda. Tegelikult oleks mul iga teose kohta veel sama palju öelda, kui kirja sai pandud, ma teadlikult hoidsin end tagasi,” selgitas autor.
Hvostov ise on oma lugemisharjumustes väga kaootiline. “Mina maandan ennast ulmekirjanduse lugemisega. See on kergesti loetav ja kergesti seeditav kraam.”
“Kirjandus valmistab meid eluks ette eluks, annab juhtnöörid, teatud eelhäälestuse. Kui lapsed nüüd üldse ei loe, siis ootamatuste ja elus ette tulevate pahandustega kokku põrgates võib see lapse vaimselt täiesti ära murda. Kas inimese elu ei olegi siis õnnelik, ei olegi kogu aeg üks õnnepidu algusest lõpuni,” nentis Hvostov.
Hvostov kasvas üles 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul, mil iga uue raamatu ilmumine oli sündmus. “Kui oli hea raamat, siis kõik olid seda lugenud. Kaido Jaanson ütles meile ülikoolis ajalugu õppides ühes loengus, et keskajal oli olukord veel parem. Oli umbes sada raamatut, mida kõik haritud inimesed olid lugenud. Meie ajal oli neid raamatuid, mida lugeda, juba üle tuhande. Praegu on raamatute hulk hoomamatu ja leida raamat, mis kõiki kõnetaks, on võimatu. Muidugi keegi võiks kirjutada midagi nii geniaalset, et ilma seda lugemata ei saa. Sofi Oksaneni “Puhastus” võis olla üks selline raamat. Kui keegi suudaks sellist kangelastegu korrata,” tõdes Hvostov.
Hvostovi sõnul pingutab ta praegu ühe romaaniga, mis kõnetaks võimalikult suurt lugejaskonda, aga eriti Reaalkooli vilistlasi, kes on tulenevalt oma heast haridusest jõudnud ka olulistele ametikohtadele. “Kui selle lugejaskonna kätte saaks, oleks juba väga hea, aga ilmselt tulebki raamatuid kirjutades suunata oma pingutused mingitele segmentidele.”
Andrei Hvostov ja Tarmo Tiisler Autor/allikas: Klassikaraadio