Angus teeb Võnge festivalil heliproovi. Lava eest kõnnivad inimesed mööda. Mitmed peatuvad ja jäävad kuulama. Mõned juba tantsivad. Teised suunduvad platsi poole, just ostetud grillvorstid ja salat käes. Muusika haarab neidki – isukalt söövatel inimestel hakkab keha muusika rütmis liikuma ning varsti liigub ka pea. Tühi kõht muutub teisejärguliseks.
Üks ema jääb bändi kuulama ega märka esialgu, et tema pisike tütar minema jookseb. Siis hüüab tüdrukule järgi: „Tule siia! See ongi Angus! Vaata, see on Angus!“
See olustik illustreerib hästi Eesti reggae-bändi (kavas on ka pisut ska-muusikat), mis on alguse saanud Viljandist ning viimasel ajal aina suuremat tuntust kogunud just noorema publiku seas. Nädal varem tõid nad kontsertpaiga täis Viljandi folgi viimase esinejana. Paar nädalat hiljem ootab neid ees Arvamusfestivali pidu.
Anguse puhul kehtib aga kummaline paradoks. Nad on bänd, kelle esinemistel on saalid täis, kuid ometi leidub suur hulk inimesi, kes pole Angusest eales kuulnud. Kui uurida kohalikelt, kas nad koju kätte tulnud Anguse kontserdile plaanivad minna, ei leidu bändi loominguga tuttavaid inimesi. Küll aga saabub festivalile külastajaid kaugemalt, kes ütlevad, et just Angus oli kaalukeeleks pileti soetamiseks.
Istume bändi seitsmest liikmest – ehk angusmannist, nagu nad ise end nimetavad – kolmega heliproovi järel väikseks jutuajamiseks Tõrva Veskijärve kaldale treppidele.
„Klišee-vastus on, et tegelikult oleme üks kamp lõbusaid mehi, head semud, saame aeg-ajalt kokku ja teeme head mussi,“ ütleb Anguse kitarrist Elari Ennok.
Tobias Tammearu (klahvpillid) mäletab samuti bändi algust, aga pisut teise nurga alt. „Olin tollal 13-aastane, sain võltsdokumendiga klubisse sisse, et Angust kuulata,“ teeb ta ausa ülestunnistuse ning ajab Antoni ja Elari naerma.
Kõik algas 2009. aastal, kui Elari lubas bändikonkursi Noortebänd korraldajale, et tuleb järgmisel aastal üritusele oma ansambliga. Korraldaja võttis Elarit sõnast ja meenutas talle lubadust mõned kuud enne 2010. aasta konkurssi. Elari pani küll bändis osalejate nimed kirja, kuid need inimesed ei saanud kordagi kokku. Lubadust ta aga ei murdnud.
Kaks päeva enne konkurssi oli tal valmis uus nimekiri noortest muusikutest. Konkursil asututi üles nelja looga: psühhedeelne introlugu, kantri-lugu, ska-lugu ning reggae-lugu. Konkursi žüriis istus trummar Tõnu Tubli, (kes kolm aastat hiljem asutas koos Sandra Sillamaa ja Jalmar Vabarnaga bändi Trad.Attack!). Ta soovitas Angusel jääda reggae-juurde.
„Mul oli tol ajal juba mitu aastat olnud päris suur ska-pisik,“ meenutab Elari. „Olin kuulanud välismaa muusikat, just USA noortebände, kümnest bändist kuus tegi ska-d. Sealt see areng hakkas. Kuna kasvasime väiksena üles punkbändide vibe’is, oli loomulik käik, et hakkasime ska-muusikast leebemat reggae’d kuulama.“
16 aastat hiljem on Tõnu Tubli Anguse trummar.
Vaata videost: angusmannid räägivad ühe hittloo „Konsonantide hümni“ sünnist, menukusest ja unistustest tulevikuks. Artikkel jätkub pärast videot.
Anguse looming on eestikeelne, suurem osa tekstidest on tulnud nende enda sulest. „Mulle meeldib väga eesti keeles laulda. See on põnev väljakutse, kuidas teha eesti keel perkussiivseks ja reggae-stiilile omaseks. Tegelikult väga palju sellist tämbrit ei kuule. Väljendid, mida kuuled väga tihti ingliskeelselt, kuuled meie muusikas eestikeelselt,“ räägib Anton.
Isegi bändi tehniline raider (dokument, milles kirjas bändile esinemiseks vajalik tehnika ja muud tehnilised tingimused) on eestikeelne, kuigi reeglina koostatakse see inglise keeles.
Helitehniku ameti tõttu läheneb Anton muusikale kõlaliselt. Lood sünnivad ühe fraasi olemasolust, sellele luuakse muusikaline pool. Viimasena valmib tekst, mis Antoni sõnul areneb enamasti poolkogemata.
2023. aastal valmis Angusel plaat nimega „Vibratsioon“. Ja kuigi bänd ei ole esinenud kunagi tühjade saalide ees, on edu saamas uue mõõtme. „Selle plaadi materjal on andnud meile uue suuna, uue hingamise ja väga suure tuule tiibadesse,“ ütleb Anton. Kas nad tajuvad, et publiku seas elab kaasa aina enam noori toetajaid? „Me tajume seda väga,“ nõustub Anton.
Albumitäis värsket materjali valmis täpselt hetkel, mil vana kava tundus muusikutele endile ehk juba liigselt ära mängitud. Uus looming andis angusmannidele uue motivatsiooni ja entusiasmi.
„Tegelikult võib öelda, et Angus on väga hästi hoitud saladus,“ märgib Anton. „Meie kontsertidel on publikut. Lähen lavale ja vaatan imestusega: kõik laulavad sõnu kaasa.“ Ja siis satuvad nad kontserdivälisel ajal kokku inimestega, kes tunnistavad, et pole Angusest kunagi kuulnud. „Ja see on jumala lahe! See ongi kihvt, kui näed kontserdil neid kahte publikut koos,“ ütleb Anton.
Kes-teab-see-teab-bändile on nüüdseks tekkinud mitu generatsiooni fänne. On need, kes kaasas esimesest päevast peale. Ja need, kes avastanud Anguse alles koos „Vibratsiooniga“.
„Kasvatasime üles mingi oma publiku, kes sai täiskasvanuks ja kellel on praegu juba lapsed, kes käivad meie kontsertidel,“ kirjeldab Elari. Pärast eelmist plaati ja Tobiase bändiga liitumise järel on neile lisandunud uued noored. „See on minu meelest hullult lahe. Ega me keegi ei mõelnud 16 aastat tagasi, et istume Tõrva treppide peal ja anname intervjuud,“ ütleb Elari. Angusmannid muigavad omavahel nõustuvalt: „Seda me isegi ei unistanud kunagi.“
Mõned tunnid hiljem nõuab publik kontserti lõpetavalt Anguselt viite lisalugu.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (5)