Ugala dramaturg Tõnis Parksepp rääkis Klassikaraadios, et Viljandi haiglahoones toimuvas lavastuses “Lühem kui elu” on kogu inimese elukaar väga hingeminevalt kokku võetud. Parksepa sõnul suhtuti ülima aupaklikkusega lugudesse, mida haiglaga kokku puutunud inimesed neile jagasid.
18. augustil esietendub Ugalas lavastus “Lühem kui elu”, mis on dokumentaalnäidend Viljandi vanast haiglast, mis 2025. aastal pärast 40 tegevusaastat uksed sulges.
“Majasiseselt oli ideest teha Viljandi vanas haiglahoones lavastus juba pikemalt räägitud ja mõeldud. Ugala uus juht Heigo Teder andis ideele hoogu juurde ja kindlamaks plaaniks sai see aasta aega tagasi,” ütles Ugala dramaturg Tõnis Parksepp.
Pool aastat tagasi hakati koguma lugusid Viljandi vanast haiglahoonest koostöös Viljandi haigla ja Viljandi muuseumiga. “Mälestused kunstilises võtmes on ka lavastusse jõudnud. Lavastus toimub keldrist 9. korruseni, mingid korrused jäävad küll vahele, aga kahe vaatuse jooksul on püütud võimalikult palju seda maja haarata,” tõdes dramaturg.
Haigla suleti, kuna see ei vastanud enam tänapäevastele nõuetele ja seda polnud mõtet ka renoveerida. “Motiiv lühem kui elu ongi võimalus proovida jätta selle hoonega hüvasti ja võtta kokku, mida see maja omas ajas inimestele on tähendanud,” sõnas Parksepp.
Üle 50 inimese saatis oma mälestusi ning nad kõik andsid oma nõusoleku, et nende lugusid võib lavastuses kasutada. Lisaks suheldi ka paljude inimestega, kes haiglas on töötanud.
“Arvo Iho filmi “”Ainult hulludele ehk Halastajaõde” jääb Viljandi haiglahoone samuti alles, sest filmi tegevus toimus tollal alles vastavatud haiglahoones,” sõnas Parksepp.
Dramaturgi sõnul on kogu inimese elukaar selles lavastuses väga hingeminevalt kokku võetud.
“Suhtume inimestesse, kes meile oma lood usaldasid, ülima austuse ja aupaklikkusega. Kui lood uue kunstilise terviku, siis kunsti mõttes on vaja erinevaid motiive. Hästi palju oli sünnituslugusid ja mälestusi, kus olid jäänud meelde mingid omaaegsed kentsakused ja negatiivsed asjad. Näitama peab erinevaid värve, aga jantlikkust ja naermist oma aja kentsakuste üle lavastuses kindlasti ei ole. Pigem kutsume kaasa mõtlema ja pöörama tähelepanu enda tervisele ja inimestele, kes su ümber on, kuidas neid selles kaduvuses, teater on kaduv kunst, hoida,” selgitas dramaturg.
Parksepa sõnul saadeti mälestuste kogumise kampaania jooksul neile ka üldistavaid lugusid. “Näiteks kuidas pere, kes elas Jämejala külas, haigla ligidal, pidi iga kord jälgima, kes bussilt tuleb, sest haiglasse suunduvad inimesed käisid üle nende põllu ja sageli haarati midagi pere põllult ka kaasa, kapsaid näiteks. Oli lugusid, kuidas haiglas käimine inspireeris ka ise arstiks hakkama, lood olid kirjud nagu elu kõikides oma värvides,” tõi Parksepp välja.
Tõnis Parksepp ja Tarmo Tiisler Autor/allikas: Klassikaraadio