Sahharovi mõttevabaduse auhind on kujunenud rahvusvaheliselt üheks olulisemaks auhinnaks ning tema mõjukus suureneb eriti nüüd, mil autoritaarsete režiimide surve demokraatiale on suurenemas. Muide, 2022. aastal pälvis auhinna Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi koos Ukraina vaprate inimestega, aasta enne seda Aleksei Navalnõi ning 2020. aastal Valgevene demokraatlik opositsioon.
Meenutame, et peale presidendivalimisi, mille võitjaks Aljaksandr Lukašenka ennast kuulutas, puhkesid Valgevenes massilised tänavaprotestid. Lukašenka surus need maha ning opositsiooni juhid põgenesid välismaale või nad vangistati. Valgevenes algas üleüldine teisitimõtlejate represseerimine, millega senini lääne ja ida vahel laveerinud Lukašenka kujunes lõplikult diktaatoriks ja heitis endalt mehe maski, kellega demokraatlikud riigid võiksid arvestada.
Sellest saadik on Valgevenes valitsenud hirmuõhkkond. Olukorda on võimudel aidanud rahustada poliitilised näidisprotsessid, kus mõisteti süüdistatavaid kõigile hoiatuseks vangi. Andrzej Poczobut ongi üks selline näide. Endine Gazeta Wyborcza korrespondent mõisteti 2023. aastal kaheksaks aastaks trellide taha kriitiliste artiklite eest Valgevene valitsuse ja Aljaksandr Lukašenka režiimi kohta, aga ka osalemise eest Poolal kultuuriorganisatsioonides (olles Poola vähemusrahvuse esindaja), mida Minsk on hakanud pidama «vaenulikuks tegevuseks».
Sahharovi mõttevabaduse auhind on kujunenud rahvusvaheliselt üheks olulisemaks auhinnaks ning tema mõjukus on suurenenud eriti viimasel ajal.
Sarnane lugu oli Gruusia ajakirjaniku Mzia Amaglobeliga. Esialgu arreteeriti ta protestikleebise pärast, mis kutsus üles valitsuse vastasele riiklikule streigile. Hiljem lisandus sellele süüdistus politseijuhi füüsilise ründamise eest, nii et saades kaheaastase vanglakaristuse, võib öelda, et tal läks isegi hästi.
Igatahes on väga hea, et Euroopa Parlament juhib tähelepanu sõnavabaduse ja ajakirjandusvabaduse probleemidele Valgevenes ja Gruusias. Me ei tohi neid Venemaa agressioonisõja varjus unustada.
Tõenäoliselt oleks selle aasta otsus meeldinud Andrei Sahharovile endalegi, Vene füüsikule ja nõukogude vesinikupommi isale. Temast kujunes Nõukogude Liidus võimudele ebameeldiv kriitik, kes pagendati viimaks Gorkisse. Kui Sahharov kuulis seal Euroopa Parlamendi soovist hakata välja andma temanimelist mõttevabaduse auhinda, oli ta selle üle väga rõõmus.
Meenutame, et Sahharov valiti 1989. aastal Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmeks, kus tema tegevust nägi üleliidulistes teleülekannetes. Ta suri ootamatult sama aasta lõpul, kuid tema pärandit kannabki edasi Sahharovi mõttevabaduse auhind.